Tallinna Deklaratsioon

Toomas Raudam Tallinna deklaratsioonist

1882. a. kirjutas Charles Darwin raamatu vihmaussist, mis sai erakordselt populaarseks. Ning kuigi Darwin ei kirjeldanud seal üht vihmaussi, vaid liiki kui sellist, kelle tegevus tulemuseks oli viljakas muld, muutus seeläbi mitte üksnes eelarvamus, et vihmauss on kahjur, vaid ka ussist endast sai vähemalt mõneks ajaks „indiviid“, keda mitte just kohe jalatalla all puruks ei litsutud. Oleks tore, kui ka tänapäeval keegi suudaks ükspuha millest sellisel mõjuval moel (ja muidugi ilma reklaamita) kirjutada.

Tallinna deklaratsioon

Tallinnas toimus Rahvusvahelise Looduse ja Loodusressursside Kaitse Liidu Ida-Euroopa Komitee istungjärk ja sellega üheaegselt sümpoosion “kujutav kunst ja fotograafia looduskaitsehariduse vahendina”. Ida-Euroopa riikide esinduste kõrval võtsid sümpoosionist osa IUCN peakorteri ja Saksa FV ning Soome Vabariigi esindajad, näituste kauda ka Jaapani, Rootsi ja Taani looduskaitseorganid.

Kolmkümmend aastat Tallinna deklaratsiooni

Konventsioonide, deklaratsioonide, hartade, üleskutsete jne. ajastu jõudis meieni hiljem. Seetõttu oligi 1983. aastal vastuvõetud Tallinna deklaratsioon otsekui esimene vihje, et ka Eesti võib olla tegija rahvusvahelises asjaajamises, antud juhul looduskaitseliikumises. Deklaratsiooni üleskutse „Looduse ja kunstide ühtsus rahu nimel maailmas“ tundub nii elementaarne, et võib tekitada teatud paralleeli tunnuslausega „Welcome to Estonia“. Mhh ... ja ongi kõik? Tõepoolest, deklaratsiooni sisu on ootamatult lihtne.