Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Vooremaa vöödid: Palamuse ja Laiuse

Palamuse kihelkonnakooli maja Amme jõe kaldal äratab igaühes kulutulena hargneva mõttelõnga. Foto: Ingmar Muusikus.

Palamuse kihelkonnakooli maja Amme jõe kaldal äratab igaühes kulutulena hargneva mõttelõnga. Foto: Ingmar Muusikus.

Küll Julk-Jüri naeris pilve peal oma kilkava häälega, kui asula esmamainimise 750. aastapäeval kopsisid töömehed Palamusele uued tänavasildid. Oli tekkinud Köstri allee, mille äärde jäid tähtsamad hooned – lõpetades kirikuga.

Aasta oli 1984, kui Oskar Lutsu “Kevades” Julk-Jürina portreteeritud usumehe, kihelkonnakooli juhataja Aleksander Georg Nieländeri mälestus nõnda jäädvustus.

Kui nüüd koputada Köstri allee 3 Palamuse vana koolimaja uksele, jääb see remondi tõttu suletuks – 2018. aasta suvise pööripäevani. Siis saab külastaja taas istuda tuttavas igaveses klassitoas, kas Tootsi või Teele kohal.

Praegu võib istuda Amme jõe pervele. Tõnissoni meenutav parv, millega saab Veskijärvel sõita, püsib vee peal... Häirida võib kõrvakraapijakontsert kirikut ümbritsevate kõrgete puude ladvast. Seal pesitsevad ju krooksud. Ammuks see oli, kui pritsimehed veekahuritega nende pesade vastu otserünnakule asusid. Pärast kannatasid kõik aleviku punased autod künnivareste plärtsuva väetiserünnaku all.

Kirikutornist oleks harulistele oksakuhilatele paremgi vaade, aga sinna igaüks ei pääse, kitsas ja ohtlik ronimine. Ka kaadrid kellamees Liblega said filmitud avaramas Torma kiriku tornis.

Vaateta aga Vooremaal keegi ei jää. Võid kaardilt näpuga järge ajada ja päev otsa koos perega kauneimat panoraami otsida. Raigastvere vaatetornist paistavad piklikud järved ja järvedevahelised maaribad nagu kaltsuvaiba kirevad vöödid.

Kunagi ammu katsid voori metsad, nüüd kulgevad seal teed. Ajalooliselt kujunenud Vooremaa maakasutus. Kahel pool teed põllud, veidi allpool põlispuude vahel talud. Veel kaugemal all karjamaad ja siis järved, sood.

Jäätekkelised voored võivad kuluda, kuid mitte kaduda. Vaated võivad aga küll ajapikku kaduda, võssa kasvada.

Eesti Maaülikooli maastiku­ökoloog Kalev Sepp on kutsunud üles Vooremaa talusid taasasutama, sest ilma inimesteta külade struktuur ja avatud maastik ei säili.

Vooremaa pole meie ainuke voorestik, aga ta on kõige suurem (näiteks Türi voorestikku on kutsutud Väike-Vooremaaks).

Traktor võib järsul serval ümber minna, aga hobune ümber ei lähe. Igatahes Kalevipoeg sai Vooremaal kündmisega hakkama. Tekkisid vaod ja voored nagu päikese ja tuulte alla ilmaahju küpsema seatud hiidleivapätsid.

Vaadete otsija jõuab ka Vooremaa kõrgeimasse tippu, 144 meetri kõrgusele Laiuse mäele. Paik oli 1700.–1701. aasta talvel pärast Narva lahingut kuningas Karl XII ja tema arvuka väekoondise eluasemeks. Siis oli Laiuse ka, nagu ajaloolane Margus Laidre oma raamatus “Lõpu võidukas algus” märgib, “Rootsi kuningriigi keskpunkt”.

Laiuse rahval olevat isegi rootsi aktsenti säilinud, aga see vajab kontrollimist, nagu ka teated, et Vooremaa lehmadel on esijalad tagumistest pikemad (et kallakutel paremini võililli nosida).

Laiuse kiriku pargist leiame kuninga istutatud pärnapuu – seda tõestavad nii ürikud kui ka dendroloogilised puurimised. Laiusel elas paar aastat kirikuõpetaja Johan Kõpu kostil luuletaja Juhan Liiv, kes kirjutas seal “Helina”, aga hakkas end ka Poola kuningaks pidama.

Laiuselgi leidub haruldase nimega uulits – Kolme Paksu tänav. Seal elasid 1985. aastal kolm toekamat meest: elektrik Holger, autojuht Arvo ja zootehnik Aadu. Nende lapsed ladusid siis kividest tänavanurgale sildi “Kolme Paksu tänav” – sellest saigi päris tore tänavanimi.