Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Vilsandi rahvuspark: saared ja merelahed

Kiipsaare majaka plink kustus, sest 1992. aastaks olid merevood Harilaiul alla neelanud 50 meetrit kallast. Foto Ingmar Muusikus

Kiipsaare majaka plink kustus, sest 1992. aastaks olid merevood Harilaiul alla neelanud 50 meetrit kallast. Foto Ingmar Muusikus

Öiti kostis Laevarahult õudseid oigeid ja haukumist. Mõned rannakülas rääkisid, et Rootsi põgenemisel hukkunud inimeste hinged kurdavad seal. Kiipsaare majakavahid, Heimar ja Hilda (perekonnanimi Vapper) teadsid, et öös häälitsevad hallhülged. Vapperid said pensionile, kui 1992. aasta talvel tuletorn viltu vajus. 2010. aasta kevadtormides võttis torn juba kesk veevoogusid seistes taas püstloodsema asendi.

Sovetiajal tankipolügooni tallata olnud Harilaid kuulub nüüd Vilsandi rahvuspargi koosseisu. Luiteharjadelt saab matkaja korjata auguga kive ja võib leida pudelposti, mida hoovused on sinna kandnud isegi Saksa–Poola piirilt Usedomi saarelt.

XX sajandi algul köitis Saaremaa läänerannik Riia looduseuurijate ühingu huvi. Ornitoloog Ferdinand Erdmann Stolli eestvõttel alustas Rootsikülas tööd väike bioloogiajaam ja tekkis linnukaitseala, kui ühing rentis Kihelkonna pastoraadilt 14. augustil 1910 kuus Vaika saart.

Vilsandil pidi linnukuningaks kutsutud Artur Toom aastaid selgitama, mis õigusega ta keelab pesadest võtmast “jumala loodud vabade lindude mune” – nii kõnelesid kohalikud inimesed.

1925. aastast allus Vaika kaitseala Tartu ülikoolile. Rektor Henrik Koppeli otsusega jätkas bioloogiajaam Kuusnõmme poolsaarel. Sel on “Eesti loodusteaduste, looduskaitse ja kultuuri ajaloos väga tähtis osa,” kirjutab Tõnu Talvi “Estonia Maritima” sarja raamatus Kuusnõmme bioloogiajaamast (2015).

XX sajandi algupoolel kuivatasid rannapered nüüdsetel linnusaartel kalapüüniseid, püüdsid öiti angerjaid ja lahutasid meelt. Salava saare 25 hektaril tegi heina tosin peret.

19. septembri õhtul 1944 jõi Saksa vägede pisike Vilsandi garnison külarahva kingitud piiritust ja maiustas maasikamoosiga. Tol õhtul läksid paatidesse kõik, kes minna tahtsid – on meenutanud Tolli talu perepoeg Jaan Teär. Diislinõu kukkus ümber, paat haises kaunis kõvasti ja toona 13aastane Jaan Teär, kes elus polnud oksendanud, oksendas terve aja. Lekkiv alus jõudis Gotlandist põhja pool asuvale Farö saarele. Gotlandil ehk Ojamaal randus 1944. aastal 6477 põgenikku Eestist. Kui paljud jäid teel merepõhja, pole teada.

Paradoksaalsel kombel võlgnevad Vilsandi vapilinnud hahad rahulike elamistingimuste eest pärastsõja-aastail tänu piirivalve traattõketele ja keeldudele, mis hoidsid rahvast rannast eemal. Vabariigi taastulekuga kõik muutus.

“Nõukogude armeest maha jäänud tühja randa ei saa hoida nagu essu pilpa peal,” teatasid kohalike elanike toetatud ärimehed, kes soovisid 1990. aastate teisel poolel rajada rahvuspargi külje alla Uudepanga lahe äärde süvasadama.

“Euroopas hoitaksegi kirjuhahkasid nagu pilpa peal,” vastasid ornitoloogid ja süvasadam tuli hoopis Põhja-Saaremaale.

Läänemere lahtede muutumist haisvateks mudaaukudeks näib aga võimatu takistada.

“Ilus, lage, üksikute adrututtidega paekivipõhi pole tagasi tulnud,” kõneleb vilsandlane Jaan Tätte. Võimutsevad vetikad ning kalamees peab võrgust pange korjama võõrliigist mudilaid.

“Inimene ei oska looduse eest hoolitseda,” kõneleb Jaan. “Loodus on eraldi ja meie oleme eraldi. Ostame kõike poest, mõeldes, et sealt ei saa kunagi midagi otsa.”

“Rannavallide kalbel kruusal haljendab mahlakaid murulaike,” kirjutas Johannes Piiper rännakust Vilsandile aastal 1922. Tuleb minna ja oma silmaga vaadata, kas Piiperi kirjeldatud päikeseküllased kaljunurmed veripunaseis, kuldseis ja tumesiniseis värves püsivad alles.