Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Varbola: võimas kants Põlli külas

Linnuse üks väravaid. Muistsed varbolased püstitasid endale monumendi, mis võib kesta maa­ilma lõpuni. Foto: Ingmar Muusikus

Linnuse üks väravaid. Muistsed varbolased püstitasid endale monumendi, mis võib kesta maa­ilma lõpuni. Foto: Ingmar Muusikus

Dagr, kuningas Drygvi poeg, oli nii tark mees, et mõistis lindude keelt. Tal oli üks varblane, kes tõi talle palju uudiseid – nii seisab Ynglingite saagas (Skandinaavia kuningasaagade osa, mis ilmus Tõnno Jonuksi tõlkes aastal 2003).

Varblane lendas paljudes maa­des, Reidgotlandil (nime on seostatud mitme maaga) Vörva talu kohal läks ta ühe mehe põllule sööma. Mees võttis kivi ja tappis varblase. Kuningas Dagr tundis end halvasti, kui varblane koju ei tulnud. Seaohvri abil sai kuningas teada, mis oli juhtunud. Seepeale läks ta suure väega Vörvasse, et tasuda, kuid kaotas ise elu heinahanguga pihta saades. “Kuulnud olen, et kõrgeltsündinud Dagr surmaotsusele vastu kõhklemata läks, et tasuda Vörva rannal...”

On arvatud, et tegu võib olla Varbola esmamainimisega (Dagri retk sai oletatavasti teoks 700. aasta paiku pärast Kristust).

Muistne Varbola linnus, rahvasuus Jaanilinn, asetseb vana Harju-Lääne piiri lähedal, Nissi kihelkonnas Põlli küla juures metsas.

“Põlispuude alune kivist ringvall, mille kõrgus ja mõõtmed nüüdki, üle poole aastatuhande pärast linnuse hävimist, on silmapaistvad ja mõjuvad,” kirjutas arheoloog Eerik Laid 1939. aastal ilmunud uurimuses.

Varbola varasem nimekuju on olnud Varbjala, ka vene kroonika nimetab linnust varblase ninaks. Siiski ei ole tõestust, et keskmisel rauaajal (VII–VIII sajand) võinuks linnus juba olemas olla.

Kindlasti seisis kants paigas Novgorodi vürsti Mstislavi sõjaretke ajal 1212. aastal. Eerik Laid leidis väljakaevamistel laia teraga vibunoole otsi, mida seostas tookordse piiramisega.

Kahehektarise õuepindalaga linnus on ehitatud paesele neemele, mille vastu jääaja lõppjärgus põrkas vihaselt murdlaine – nii märgib geoloog Paul Lannus. See on loomulik kindlus, mida ümbritsevad soised orud ja tasandikud. Omal ajal võis valli vahitornidest üle metsalatvade jälgida lähenevat vaenlast – põlevate külade suitsusammaste järgi.

Varbola oli muinasajal mandri võimsamaid tugipunkte. Teadaolevalt käisid saarlased seal enne 1222. aasta ülestõusu õppimas kiviheitemasina ehitust.

Linnus jäigi venelaste, sakslaste ja taanlaste poolt muistses vabadusvõitluses vallutamata. Laid oletab linnuse piiramist ja langemist Jüriöö ülestõusu ajal.

XVI–XVII sajandil on seal asunud kalmistu, hiljem ka põld. Ajaloolane Evald Tõnisson märgib, et viimane põllulapp linnuse õuel jäi sööti XX sajandi alguses, misjärel maalinn metsastus.

1967. aasta augustitorm laastas ka Varbolas, korrastusraied avasid aga tee uuele ajajärgule. Vardi aatelise metsaülema Toomas Ehrpaisi (1947–2002) eestvõttel vabanes linnuseala võsast. Alates 1986. aastast on seal korraldatud puupäevi.

Õuesõpe, nelja kuninga tee taaselustamine, Igor Mangi pööri­päevariitused – mida kõike Varbola õu näinud pole... Kõige põnevam – võid muistse vahimehena teha ringi võimsal kivilahmakatest vallil.
Ükski kants ei püsi ilma oma rahvata. Ümbruskonna külaliikumine on hästi aktiivne olnud, kõneleb Põlli külavanem Eli Laaser. Juba aastal 1920 sai Põlli rüütlimõisa hoonest kultuurikeskus. Jüriöö ülestõusu aastapäevaks on istutatud tammesid nii 1943 kui ka 1993. aastal. Pea iga Põlli talu juures kasvab tamm, nende istutamine tähtpäevadeks on olnud kohalik traditsioon.

Liivimaa Henriku poolt warbolensis’teks hüütud kardetud suguharu elab vägevasti edasi. Kohalike meeste ühenduse Varbola Vahvad Vennad kiviheitemasinat saab iga linnusekülastaja imetleda. Vaenlaste puudumisel on masinaga heidetud linnusevalli taha kive, millele pruudid on märkinud oma neiupõlvenime.