Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Valvsad vetevallad: Tuhala ja Nabala

Tuhala nõiakaev ütleb meile üle keedes: “Niigi langenud tasemega põhjavett tuleb hoida!” Foto Ingmar Muusikus.

Johannes Lauristini nimelise kolhoosi nõupidamine Harjumaal Tuhala kandis, aastad vast 1970ndad. Juhataja küsib: “Kus siis Siimuri Allu on?” Vastus tagareast: “Allu ei saanud tulla, ta roogib Ämmaauku!”

Külalaulik Allu võttis võsa maha Ämmaauguks hüütud karstilohus Kata külas, kust Tuhala jõe üks haru välja voolab.

Veesooni tuleb ikka puhastada! Kui tööd tehtud, võis Siimuri Allu laulda järjest 60 salmi Lutika-Viiut.

Samal ajajärgul juhtus aga, et Ämmaaugu kõrval varises maa ja tekkis uus kurisuu, mis sai tasakaalustava nime Äiaauk. Siis Oru kooli geograafiaõpetaja laskus köite abil vastsesse auku, et seda uurida ja koolipoisid hoidsid üleval ääre peal köieotsast kinni. Õpetaja jõudis seitsme meetri sügavusele.

“Ega meie kandis seitsmest meetrist sügavamale auku kukkuda saagi,” ütleb Kose valla aukodanik ja Tuhala looduskeskuse rajaja Ants Talioja. Kõige pikem, paekihtidega paralleelselt kulgev Virulase koobas ulatub aga suudmest 59 meetri kaugusele.

Entusiastliku Ants Talioja juhitud võitluste tulemusel said aastal 2014 paika Nabala-Tuhala looduskaitseala piirid, mis hoidis ära plaanitavad lubjakivikaevandused ja juhtis paikkonnast mööda ka Rail Balticu rahvusvahelise raudteemõõga.

Mõni aasta varem kajas Urmas Sisaski nõiakaevu juures lausutud raudkoppadevastane loits lootusrikkalt vastu ka kõige kaugematest Eesti kodudest. Tuhala-Nabala ainulaadset vetevalda õnnestuski hoida ja see kergitas rahva veendumust, et rahausku ärihüdrasid saab takistada.

Maa-aluste jõgede võrgustikku ei saa kuidagi võrrelda hiiepuuga, kelle eluümbruse võib kaitseks kiviaiaga piirata. Kõige drastilisema muutuse ümbruskonnas põhjustas Angerja oja juhtimine Pirita jõkke 1967. aastal, kirjutab Mari-Ann Remmel oma 500-leheküljelises Nabala kohajuttude raamatus “Vennaste ja vete vald” (2017) Vääna jõe osa lätete hävingust. “Päevapealt lõppes Eesti pikima maa-aluse jõe maapealses osas vesi ega ilmunud sinna enam kunagi tagasi (ehkki kolhoosi “Teras” esimees Juhan Lumi tegi selles suunas katseid ja rajas lisakraave).” Loodetud kasu jõe ümbersuunamisest jäi sündimata.

Tuhala nõiakaevu naabruses seisab kõrvuti Ülo Õuna skulptuuridega mälestuskivi geoloog Ülo Heinsalule (1928–1994), kes alustas maa-aluste jõgede uurimist-kaardistamist.

Millal nõid vihtlema ja veesoonel seisev kaev üle ajama hakkab? Mõnel aastal seda ei juhtugi ja teisel aastal võib juhtuda mitu korda. Vaatad üle rakete kaevu pruunikat puhast rabavett ja selle pinnalt vaatavad nõiad sulle vastu ning on nad sinu enda moodi – küllap oledki üks nende seast.

Kose kihelkonda kuuluvas Tuhalas asub kirik ja Jüri kihelkonda jäävas Nabalas palvemaja. Sealne vennastekogudus, lugijavennad, on olnud kogukonna tugisambaks – kirjutab Mariann Remmel. Vetevaldadest on alati sirgunud ka ravitsejaid, tundlikke inimesi, ja Kataveski hiiekadakast möödudes on ikka kombeks kübarat kergitada.

Ümbruskonnas leidub mitmeid kultusekive, aga ka mitmeid kive, tähistamaks kooli asupaiku, Tuhalas on kool töötanud aastast 1639.

Bussireisijad valivad Tartu–Tallinna teel neljarealisele lõigule jõudes kergendatult koduste numbreid: “Oleme juba Tallinna lähedal!” Kui aga bussist maha astuda ja külateed pidi eemale minna – Nõrava rabas, Paekna Kabelimäel või Saula Siniallikatel –, hakkab tunduma, et Tallinn on kaugel, saab suurlinna rütmist puhata.