Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Võtmetähtsusega kõrgendik: Toompea

Uhked hooned, kenad kirikud. “Sealap vana Kalev puhkab...” märgib lauluisa Kreutzwald. Foto Ingmar Muusikus.

Tallinn võis keskajal kõrgest soost külalisele paista rikka ja lahke linnana, kus komtuuri peolauda viis ööd ja päeva järjest toitu ette kanti.

Kui külaline lõpuks vankuval sammul maikuu mahedasse öösse astus – kirjeldab Indrek Hargla romaanis “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” –, näi- sid Toompea tumedalt kuma­vad müürid “kui pimeduseriigi varjud, mis ta ümber kokku tõmbuvad”.

Tänapäeval võib palituhõlmu koomale kiskudes astuda tuulekoridoridena kitsastel tänavatel, silmitseda merele siirduvaid valgeid laevu vaateplatvormidel, einestada Neitsitorni hubases ja valgusküllases restoranis. Kuid ajas tagasi rännata, selleks vajalikku aeglasemat tempot leida polegi nõnda kerge, ehkki märke, justkui võluvõtmeid leidub Toompeal tegelikult igal sammul.

Kas või silt “Domschule zu Reval” Toom-Kooli tänaval... Kes kõik selle õppeasutuse lõpetanud on! Ka kõige tuntum kaasmaalane, munaraku avastaja Karl Ernst von Baer.

1938. aasta vilistlane Berndt von Staden kirjeldab kooli aulat, heledat nelinurkset ruumi: “Kõnetooli kohale oli paigutatud kaks lippu, millest üks, annetatud Peeter Suure poolt, oli Eestimaa aadelkonna värvides, roheline-violett-valge, ja teine, pärit Rootsi kuningalt Gustav II Adolfilt, sini-kollane.”

“Domschule” viitab ladina sõnale domus, mis tähendab “koda”. Domus Dei – “jumalakoda”. 1240. aastal peakirikuks pühitsetud toomkirik on see, mille juurde jooksevad kokku kõik tänavad Toompeal. Kuid enne seda oli ju vanade eestlaste linnus…

Härjapea kõrgendik, mis sobis hästi selle rajamiseks, meenutas kujult lamasklevat härga, kelle pea vaatas põhja poole. Muinasaja lõpus ulatus meri tänapäevase Viru väljaku kanti.

1219 saabus Lindanise alla Taani kuningas Waldemar II suure seltskonnaga, kuhu kuulusid ka neli piiskoppi. Taplus möllas legendi järgi ka paigas, mida praegu nimetame Taani Kuninga aiaks. Eestlased ründasid ja tapsid piiskop Teodorichi, ise arvates, et tapsid kuninga. Peapiiskopi palvete peale kukkus siis taevast alla punane valge ristiga lipp. Taanlased said uut indu ja võitsid lahingu.

Nagu märgib kunstiteadlane Armin Tuulse, ehitas Toompea müüristiku koos peatornidega praegusel kujul välja orduvalitsus XIV sajandi teisel poolel, ja teise suurema ehitusperioodi moodustas Rootsi valitsusaeg, mil ehitati müüriga piiratud castrum minus’esse uusi hooneid. Uuemale ehitusele teedrajavaks, ühtlasi õudseks sündmuseks kujunes Rutu tänava tõrvapõletusel 1684. aasta 6. juunil puhkenud tulekahju. Tuul puhus lõuna poolt, Pika jala kaudu välja ei pääsenud. Rahvas punus linaseid köisi, et nõlvast laskuda või jooksis varju toomkirikusse, kõigevägevama kaitse alla. Patkuli trepid valmisid alles 1903.

Pärast põlengut valmisid paleed, mis kujunesid vene võimu ajal rikastunud balti aadelkonna talveresidentsideks. Eesti vabadussõjast osa võtnud Rootsi ohvitser Carl Mothander, kes abiellus Benita von Wrangelliga, kirjeldab seda miljööd aastal 1928: “Munakividega kaetud suur õu, kus kivide vahel võrsus rohi, ja kõikvõimalikke hilpe täis pesunöör andsid hoone alumisele osale pisut allakäinud ilme. Aga tõstes pilgu kõrgemale ja nähes võimsat, kauni kujuga tumepunast, valgete tsementäärtega kivikatust ning kõrgeid, massiivseid, müürisakke meenutavaid korstnaid, tekkis tahtmatult tunne, et oled sattunud tagasi rüütliromantika ajastusse.”

Ei saa unustada, et Toompeal asub vana Kalevi haud. Vene õigeusu katedraali ehitamisel (valmis 1900) olevat tulnud nähtavale rauduks kirjaga: “Äraneetud olgu igaüks, kes minu rahu julgeb rikkuda!”