Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Türi rahulikud tõusud: Väike-Vooremaa

Saatre voor, mille nõlval kasvanud kaasikud said XIX sajandi kolmandal veerandil tunnistajateks ühele meie laulupeotraditsiooni allikale – laste laulupidudele. Foto Ingmar Muusikus.

Hoidkem oma vaimukodu! Need sõnad leiame Järvamaal Pala külas Reegla talu õuel seisvalt mälestuskivilt Jaan Eilartile (1933–2006).

Samal kivirahnul lendab ka suitsupääsuke ja õitseb rukkilill – me loodushoiusümbolid. Kummagi liigi käsi ei käi moodsa põllumajanduse aegadel, sobivate elupaikade puudusel ülearu hästi. Umbrohuvabad põllud, putukavaesed suurlaudad…

Reeglalt sirgunud ja ka Reegla-Jaanina oma populaarseid ajaleheartikleid allkirjastanud loodushoiu suurkuju vihjas 1960ndatel raadioesinemistes, et võiks valida rahvusliku lille ning samas tegi juttu ka rukkilillest. Sinise värvi toon Eesti lipul on ju rukkilillesinine – tähendusrikas kombinatsioon suitsupääsukese sulestikus silma hakkava musta ja valgega, eriti ajajärgul, mil selle tähendusest iitsatadagi ei tohtinud.

Kodukoha värvid ja põlvest põlve pärandatud oskus neid märgata, meelde jätta…

1990ndate algupoolel tegi Jaan Eilart naabermaalt Soomest innustust saades jutuks, et ka Eestis võiks olla oma rahvusmaastikud. Ta mainis Pühajärve, Ontikat, Kõrvemaad…

Vabariigi 100. tähtpäeva künnisel võttis looduskaitse selts idee uuesti päevakorda ja ühena 50 võimalikust rahvusmaastikust läheb kaalumisele ka Väike-Vooremaa ehk Türi voorestik.

“Süda-Eesti kaunis Väike-Vooremaa on eriti esinduslik Kirna ümbruses,” kirjutab Jaan Eilart kunagi rajoonilehes ilmunud artiklis “Koduvoortel” (vt tema kirjatööde kogu “Õitse ja haljenda”, 2016).

Kirna mäge teavad kõik, kes sõitnud Paidest Türile, ja veel paremini need, kes seda vahemaad kergliiklusteed pidi kõndinud või koguni silganud.

“Aeglaselt ja ühtlaselt rullib asfaldilint end maa ja taeva piirile,” kirjeldab sealse kultuurmaastiku reljeefi järvamaalane Kaarel Aluoja oma kohalugude raamatus “Loodusega sina peal”.

Traditsioonilise Paide–Türi rahvajooksu osavõtjad teavad, et kui poolele teele jäävast Kirna voorest suudad üles pressida, siis jõuad ka lõpuni vastu pidada.

Kirna mägi, Pala mägi, Kahuaia mägi, Virika mägi, Sohlumägi… 150 ruutkilomeetril Türi ümbruses leiame poolsada hiigelleivapätsi sarnast mäekühmu. Hooned paiknevad enamasti lagedate põldudega kaetud voorte jalamil. Voorte asetus osutab neid kujundanud mandrijää liikumise suunale: lõunaots laugem, põhjaots järsem.

Kõrgeim (80 m) on Käomägi, väheseid metsaga kaetud voori, kus kägu ehk tõesti ka istumis-oksa ehk kukkumispaika leida võib.

Kui Türi väikevoorestikust saaks omaette riik, siis selle riigi lipul sobiks kujutada Raudemetsa mändi. Türi–Väätsa teel hästi silma hakkav pedakas on tärganud 50 aastat pärast Liivi sõja lõppu ja kaitse alla võetud 1937. aastal.

Põhjasõja ajal olnud Raudemetsa mänd venelaste valdusesse kuulunud Paide sõjalipu puu. Üks talusulane olla XIX sajandi lõpul seda puud terve hommikuvahe raiunud ja siis samasse paika surnud. Kirvejäljedki tänini puu peal näha! Seda mändi ei tohi raiuda – jääb rahvapärimusest kõlama looduskaitseline sõnum.

Inimeste küsitlus, nn rahvadokumentidest huvitumine, mälestused, toponüümide hoolikas paigalooline analüüs – nõnda loetleb Jaan Eilart mõningaid Eestimaa tundmise allikaid, mida tasub silmas pidada ka praegustel kooliõpetajatel, kui nad õpilasi uurimisradadele saadavad.

Ühe aluse sedasorti kodu-uurimislikele tähelepanekutele pani oma XVIII sajandi lõpul ilmunud “Topograafiliste teadetega” juba August Wilhelm Hupel, elu lõpul Paides elanud ja Reopalu kalmistu mullas puhkav, Liivimaa valgustajaks kutsutud mees.