Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Rannarootslaste asualad: Vormsi, Noarootsi

Rõngasristid Vormsi kirikuaias – kunagi võis Eesti aladel elada üle 10 000 rootslase. Foto: Ingmar Muusikus.

Rõngasristid Vormsi kirikuaias – kunagi võis Eesti aladel elada üle 10 000 rootslase. Foto: Ingmar Muusikus.

Tuksis oli üks vana naine surnud. Oli talv ja lumetuisk.

“Pärast majas lauldud teelesaatmislaulu asetati omavalmistatud kirst heinareele,” kirjeldab kirikuõpetaja Sven Danell raamatus “Kuldrannake” teenistusaega Noarootsis (1930–1936). “Ühel väikesel poisil oli raske suurtes hangedes komberdada ja ta pandi seepärast kaksiratsi kirstule istuma. Suur lumehang ajas ree uppi, kirst ja poiss veeresid lumme ning üleüldine naer tegi matuseliste kirikulaulule kiire lõpu. See ei tähendanud puudulikku aukartust surma tõsiduse ees, vaid ainult seda, et noarootslaste meeleolud võisid väga kiiresti vahelduda.”

1934. aasta rahvaloenduse andmeil elas Eestis 7641 rootslast. Rootsi-alade suurimas vallas Vormsil oli 2577 elanikku (neist 122 eestlast), Noarootsis (Paslepa, Sutlepa ja Riguldi valdades kokku) 4388 elanikku (neist 1691 eestlased ja muud).

Baaside lepinguga 1939 alanud sündmused tekitasid eestirootslastes paanikat, vanad priiusekirjad ei maksnud enam midagi. XIV sajandil olid Rootsi talupojad asunud Eestisse rõhumise eest oma kodumaal, 1944 paistis ainsa pääseteena rännak vastassuunas. Riigirootslased tõid kingituseks 50 paadimootorit ja ainulaadsest rahvakillust jäid mõne kuuga alles vaid pudemed – nagu mere kohale tõusnud rüdiparvest jääb Vormsi Austurgrunne teravasse neemetippu peotäis kirjusid sulgi. 1989 märkis Noarootsi 908 elanikust passi rahvuseks “rootslane” 32 inimest.

2017. aastal seisab Vormsi registris 411 hinge, aga kui küünlakuus saarele tiir peale teha, leiab neist koha pealt vähem kui pooled. Kuusemetsa sees Huitbergi korallrifi all elavad trollid pole ammu end näidanud ja noori tütarlapsi eksitanud. Kuuldavasti on nad otsustanud veidi vahet pidada, kuni elanikkond suureneb.

Inimene saab end sel saarel tunda nagu Robinson Crusoe ja akusid laadida – kui ta ei igatse Pisa torni või Egiptuse püramiide.

Mõned rannarootsi pered on tagasi tulnud, mõnikümmend käib aeg-ajalt oma maid vaatamas. Rootsipärased kohanimed püsivad, nagu ka esemed ja mälestused Eesti Rahva Muuseumis ja Rannarootsi Muuseumis.

Muhust poole väiksem Vormsi on ikkagi suur saar – ilmgi võib üksjagu erineda vaiksemas lõunarannas ja tuulitsevas põhjarannas. Vormsil puuduvad elektrituulikud, aga üks taastatud pukktuulik Rälby külas töötab ja isegi president Lennart Meri, ema poolt rannarootslane, on seal jahvatuse juures olnud.

Vormsit ja Noarootsit lahutab mõne kilomeetri laiune veealuste kividega ja hoovustega Voosi kurk. Haapsalust saab aga Noarootsi üle siselahe rahulikumalt. Paadimees võib aerutades peisaažigi nautida või tüdrukuga juttu ajada, kui tüdruk paadis juhtub olema. Kui tuleb talv, uisutame üle jää... Kui me talv üldse lubab kuskil autodele jääteed avada, siis Haapsalu–Noarootsi vahele ikka.

Nagu Noarootsi rootsikeelne nimigi (Nuckö) näitab, on Noarootsi kunagi olnud saar (ö – saar), kirjutab Andres Küng ülevaates “Rootslaste jälgedes” (1991). Maa on tõusnud ja kunagistest merelahtedest on saanud siseveekogud – Vööla meri ja Sutlepa meri – tähtsad linnualad, peatuspaigad rändeteel.

Madalate maadega vaesevõtu kant... Kui aga inimhinges leidus kulda, siis see säras – märgib Sven Danell. Rahvarohkesse pühakotta oli tal teinekord raske sisse pääseda ja kui kogudus hakkas laulma, siis see pani õues väriheinad liikuma ja kurekatlad õõtsuma: “Jag vet en port som öppen står till Kristi nåderike...” (Tean väravat, mis lahti on me Isa armuriiki...)