Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ranna-Lahemaa: kivide soov püsida

Kes tahab Lobi neeme kõige suurema kivi otsa ronida, peab üle tema väiksemate vendade ukerdama. Foto: Ingmar Muusikus.

Kes tahab Lobi neeme kõige suurema kivi otsa ronida, peab üle tema väiksemate vendade ukerdama. Foto: Ingmar Muusikus.

Väike tüdruk võis äkki suvepäeval joosta põhjaranda ja ehitada kividest väikese torni – tema vanematele paistis see kui reaalsuseks muutunud unenägu.

Põlevkivitoodang oli kasvanud pööraselt: 3,5 miljonit tonni aastal 1950 ja viis korda rohkem aastal 1970. Eestlaste osakaal rahvastikus aga muudkui vähe­nes. Midagi pidi ette võtma – seda adus üks toonase Eesti NSV valitsejaid Edgar Tõnurist. Tema ja Jaan Eilarti eestvedamisel 1971. aastal loodud Lahemaa rahvuspark pidi salamisi ida poolt Tallinna suunas nihkuvaid kaevandusi peatama. Loodust ja külasid kaitstes ja uurides sai ühtlasi kaitsta eesti kultuuri.

Lahemaa ise oli ju olemas – nime võttis tarvitusele Tartu Ülikooli esimene geograafiaprofessor Johannes Granö. Jaan Eilarti definitsiooni järgi asub see maa Põhja-Eesti rannikumadaliku keskosa Kolga, Hara, Eru ja Käsmu lahest lõuna pool ning sisemaiseks jäänud, valdavalt hilisematesse setetesse mattunud pangast põhja pool.

Osa uuest kaitsealast jäi piiritsooni, kuhu pääsuks pidi sõdurile ette näitama passi koos rohelise propuskiga. Rand asus 1971. aastal veel traataia ja ülesküntud maariba taga.

Esimeseks tööks Lahemaal sai, külarahva abiga, Altja võrgukuuride taastamine. Selleaegne Eesti NSV rahandusminister Albert Norak otsustas talgute käigus rannast ka okastraati ära korjata. Kui Altjas veel külakiik kääksuma ja jaanituli loitma lõi, lisas see õli kõigi eestlaste lootuse lampidesse.

Kivikülvidki laherandadel muhelesid ja majakõrgused hiidrahnud metsades naeratasid – oli vähenenud tõenäosus, et neist saavad monumendid, sillapostid või punkriseinad. Iga kivi tahab ju olla seal, kuhu jääliustik ta Soome lahe põhjast kunagi oma tugeva käega tõi ja kallast kaitsma asetas.

Käsmust leiab õnnekivihunniku. Enne sõda paiknes see Palganeemel. Meresõidult naasja viis sinna kivi märgiks, et reis on jälle seljataga – maalis aastaarvu ka peale. Pärast sõda piirivalve sulges Palganeeme ja kasutas kivid oma ehitistes. Uus hunnik sündis Käsmule lähemal Vana-Jüri otsas 1974. aastal, teine seejärel Altjas maleva lõpupeo käigus. Mida rohkem turiste Lahemaad külastas, seda kõrgemaks kerkisid kuhjad...

“Kas tõesti oleneb meie õnn sellest, et punnitame igaüks jõudumööda kivi rannalt kusagile hunnikusse?” küsis Lahemaa teejuht Anne Kurepalu 2005. aas­- tal Eesti Looduses. “Võib-olla oleks toredam tulla igal aastal samasse randa, istuda samale kivile, mida ollakse harjunud samas kohas nägema, ja lainehääli kuulates mõelda, mis on õnn?”

Samamoodi võib küsida meie esimese rahvuspargi ja inimmõju või uue aja suhete kohta tervikuna. Igaüks võib Lahemaa rannakülades rännates selle üle mõtiskleda: Pärispea–Viinistu–Vihasoo–Käsmu–Võsu–Vergi–Altja.

Purekkarist, Mandri-Eesti kõige põhjapoolsemast punktist, tasub varahommikul tulema hakata. Viinistus kiigata siiapüüdjate paate, teel Vihasoosse otsida üles Jaani-Tooma kaheks lõhenenud suurkivi...

Käsmus tuletada meelde sealses Eesti Kirjanike Liidu loomemajas peatunud Kalev Kesküla raamatut “Elu sumedusest”: “Käsmusse on viimaste aastate jooksul palju uusi valgeid maju metsa ja merekallastele juurde ehitatud. /.../ Kevaditi vaikus heliseb siin...”

Võsul võiks käia rannas ja meres, kui kannatab, Vergi sadamas juua kohvi, Altjal lautrikividel oodata õhtupäikest.