Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Ranna-Lahemaa: kivide soov püsida

Kes tahab Lobi neeme kõige suurema kivi otsa ronida, peab üle tema väiksemate vendade ukerdama. Foto: Ingmar Muusikus.

Kes tahab Lobi neeme kõige suurema kivi otsa ronida, peab üle tema väiksemate vendade ukerdama. Foto: Ingmar Muusikus.

Väike tüdruk võis äkki suvepäeval joosta põhjaranda ja ehitada kividest väikese torni – tema vanematele paistis see kui reaalsuseks muutunud unenägu.

Põlevkivitoodang oli kasvanud pööraselt: 3,5 miljonit tonni aastal 1950 ja viis korda rohkem aastal 1970. Eestlaste osakaal rahvastikus aga muudkui vähe­nes. Midagi pidi ette võtma – seda adus üks toonase Eesti NSV valitsejaid Edgar Tõnurist. Tema ja Jaan Eilarti eestvedamisel 1971. aastal loodud Lahemaa rahvuspark pidi salamisi ida poolt Tallinna suunas nihkuvaid kaevandusi peatama. Loodust ja külasid kaitstes ja uurides sai ühtlasi kaitsta eesti kultuuri.

Lahemaa ise oli ju olemas – nime võttis tarvitusele Tartu Ülikooli esimene geograafiaprofessor Johannes Granö. Jaan Eilarti definitsiooni järgi asub see maa Põhja-Eesti rannikumadaliku keskosa Kolga, Hara, Eru ja Käsmu lahest lõuna pool ning sisemaiseks jäänud, valdavalt hilisematesse setetesse mattunud pangast põhja pool.

Osa uuest kaitsealast jäi piiritsooni, kuhu pääsuks pidi sõdurile ette näitama passi koos rohelise propuskiga. Rand asus 1971. aastal veel traataia ja ülesküntud maariba taga.

Esimeseks tööks Lahemaal sai, külarahva abiga, Altja võrgukuuride taastamine. Selleaegne Eesti NSV rahandusminister Albert Norak otsustas talgute käigus rannast ka okastraati ära korjata. Kui Altjas veel külakiik kääksuma ja jaanituli loitma lõi, lisas see õli kõigi eestlaste lootuse lampidesse.

Kivikülvidki laherandadel muhelesid ja majakõrgused hiidrahnud metsades naeratasid – oli vähenenud tõenäosus, et neist saavad monumendid, sillapostid või punkriseinad. Iga kivi tahab ju olla seal, kuhu jääliustik ta Soome lahe põhjast kunagi oma tugeva käega tõi ja kallast kaitsma asetas.

Käsmust leiab õnnekivihunniku. Enne sõda paiknes see Palganeemel. Meresõidult naasja viis sinna kivi märgiks, et reis on jälle seljataga – maalis aastaarvu ka peale. Pärast sõda piirivalve sulges Palganeeme ja kasutas kivid oma ehitistes. Uus hunnik sündis Käsmule lähemal Vana-Jüri otsas 1974. aastal, teine seejärel Altjas maleva lõpupeo käigus. Mida rohkem turiste Lahemaad külastas, seda kõrgemaks kerkisid kuhjad...

“Kas tõesti oleneb meie õnn sellest, et punnitame igaüks jõudumööda kivi rannalt kusagile hunnikusse?” küsis Lahemaa teejuht Anne Kurepalu 2005. aas­- tal Eesti Looduses. “Võib-olla oleks toredam tulla igal aastal samasse randa, istuda samale kivile, mida ollakse harjunud samas kohas nägema, ja lainehääli kuulates mõelda, mis on õnn?”

Samamoodi võib küsida meie esimese rahvuspargi ja inimmõju või uue aja suhete kohta tervikuna. Igaüks võib Lahemaa rannakülades rännates selle üle mõtiskleda: Pärispea–Viinistu–Vihasoo–Käsmu–Võsu–Vergi–Altja.

Purekkarist, Mandri-Eesti kõige põhjapoolsemast punktist, tasub varahommikul tulema hakata. Viinistus kiigata siiapüüdjate paate, teel Vihasoosse otsida üles Jaani-Tooma kaheks lõhenenud suurkivi...

Käsmus tuletada meelde sealses Eesti Kirjanike Liidu loomemajas peatunud Kalev Kesküla raamatut “Elu sumedusest”: “Käsmusse on viimaste aastate jooksul palju uusi valgeid maju metsa ja merekallastele juurde ehitatud. /.../ Kevaditi vaikus heliseb siin...”

Võsul võiks käia rannas ja meres, kui kannatab, Vergi sadamas juua kohvi, Altjal lautrikividel oodata õhtupäikest.