RAHVUSMAASTIKUD: Võhandu jõel - Uku valvsa pilgu all

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on neid Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks leida 50. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

***


Sõjatare müür Võhandul. Sealsest Uku koopast voolab välja allikas, mille hääl vaikuses meenutab ketramist. Foto: Ingmar Muusikus

Võhandut ehk Pühajõge tuleb puhastada. Seda jõge ei tohi ahistada, sest muidu läheb ilm halvaks – nii uskusid me esivanemad.
Aastal 1642, heinakuu 8. päeval kogunesid 80 meeleheitel talupoega Osulasse. Mõisnik oli seal ehitanud veski Võhandule – pikse elupaigaks peetud jõele.
Rahvas terves Kagu-Eestis uskus, et just see pais on sulgenud pikse väljapääsutee tema elupaigast ja ilm püsib seepärast kurjana, mitmel aastal viljasaake hävitades.
Kirumpää, Kasaritsa, Räpina ja Vastseliina mõisapiirkondadest kokku tulnud mehed purustasid veski. Kohtupidamisega lõppenud Pühajõe sõja loo raamatusse talletanud Urvaste kirikuõpetaja Johann Gutslaff märgib, et maarahvas on igal aastal jõge rämpsust puhastanud ja jõele ohverdanud.
Kirjas on ka Erastvere talupoja Vihtla Jürgeni palve härja ohverdamisel: “Võta, Pikker! Härja anname palvuses, kahe sarve ja nelja sõraga. Künni pärast, külvi pärast. Õled vask, terad kuld.
Tõuka mujale mustad pilved...” 1930 avaldas Aino Kallas jutustuse “Püha jõe kättemaks”.
Teose lõpuread küsivad inimese võimete ja läbinägelikkuse kohta: “Kas võid sa maakoore nagu oherdiga läbi puurida ja selle sügavusse pilku heita? Kas võid sina tähtede arvu üles lugeda, nagu hõbetaalrid rahavahetaja laual? Sest tõsi on, et sellest silmapilkmest peale, mil Sõmerpalu veski oli maani ära hävitatud, päike hommikul uue armuga tõusis...” Eesti Looduskaitse Seltsi kokkutulek 1972. aastal avas Osula lähedal Harjumäel Pühajõe vastuhaku mälestuskivi. Sobiv mürakas oli päevavalgele ilmunud Tartu–Võru maantee ümberehitusel.
Kus elab siis aga pikne? See jumalus, keda Võrumaa talumehed kunagi nõnda austasid. Pikset, Pikkerit ehk äikest on nimetatud ka Ukuks.
Uku-toponüümika hulk on Võhandu ehk Pühajõe ümbruses märkimisväärne, kirjutas 2014. aastal oma uurimuses pühast jõest arheoloog Heiki Valk.
Võhandu jõe ürgorus Süvahavval, kus kallast moodustavad punakaskollased liivakivimüürid, asubki üks Uku koduks peetud koobas. Püha paik ka meie aja inimestele. Koopast vuliseb jõkke punaka rauarikka veega allikas.
Samas kõrgel kaldapõndakul seisab võimas kuusejändrik, kelle paar aastat tagasi rebis elutuks pikselöök. Uku käis kodus? Kunagisest kolmekümnest veskipaisust püsib pühal jõel alles vaid mõni üksik. Võhandu maratonist osavõtjad peavad Võru ja Võõpsu vahel sõiduriista veest välja tõstma neljal korral: Paidral, Leevil, Leevakul ja Räpinas.
Kõigi nende paisude juures töötavad ka hüdroelektrijaamad.
“Rämpsu Võhandus küll ei näinud, kui mõni juhuslik banaanikoor välja arvata,” kõnelevad nagu ühest suust kanuu- ja kummipaadisõitjad. Paljud veematkajad hoiavad oma sõiduriista päras alaliselt prügikotti. Esivanematelt pärandatud usk sosistab otsekui veres: jõgesid peab kogu aeg puhastama, hoidma.
Võhandu võimsad müürid valvavad Leevi ja Reo vahel, ka Sõjatare müür oma Uku koopaga.
Samamoodi Piusal: näiteks Möldri müür ja 30 meetri kõrgune Härma müür, kõige kõrgem liivakivipaljand. Müürides elavad mälestused, linnud ja ka putukad – nii kaevurherilased kui erakmesilased.
Sisuks kõigil müüridel ikka seesama ilus puhas kvartsliiv, mida inimene on ka välja kaevanud.
Kaevamisest tekkinud Piusa koobastes talvitub enamik Eesti nahkhiireliike. Mitmed tuhanded nahkhiired, kes ei soovi eriti häirimist.

JUHANI PÜTTSEPP