Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Puhtu ja Laelatu: bioloogiajaamad

Puhtu laialehises metsas elab kõrvuti pärnade, tammede ja sarapuudega ka kultuurilugu. Foto: Ingmar Muusikus

Puhtu laialehises metsas elab kõrvuti pärnade, tammede ja sarapuudega ka kultuurilugu. Foto: Ingmar Muusikus

Merelinnud mängivad viiuleid, kadakaladvad tantsivad tuules, orhideeõied avanevad suve soojuses kui pärlid.

Vahetevahel sekkuvad sellesse looduse menuetti ka inimesed.

Nad püsivad rannas, binoklid silmadel või kummarduvad maarjaheintest lõhnava niidu kohale, märkmik käes.

Rannas kõlab pingeline pomin: “Aul sada. Pluss sada viiskümmend. Aul kolmkümmend kaks. Fusca nelikümmend neli!” See otsekui kodeeritud sõnum tähendab linnuteadlaste kiirkeeles, et just lendas üle 282 auli ja 44 tõmmuvaerast. Kevadrände ajal, näiteks maikuus just sedalaadi pominat Puhtu poolsaare kivise nina juures kuuleb.

Niidul aga nõiub keegi jaanipäeva aegu laulva häälega: “Melica, Melica, Helictotrichon pratense ja kohe ka pubescens!” Botaanikud loevad Laelatu puisniidu prooviruudul kokku taimeliike.
Nad on just leidnud kaks longus helmika kõrt, siis arukaerandi ja samas ka aaskaerandi.

Kui Puhtu Laususääre teeneka linnuvaatlustorni külge oleks kinnitatud kaamera, mis suudaks jäädvustada kõik sealt läbi rändavad aulid, saaks kokku poolteist miljonit. Muhu ja mandri vaheline Suur väin kuulub Eesti tähtsamate linnualade hulka.

Laelatu puisniidu ühelt ruutmeetrilt on üles kirjutatud koguni 76 taimeliiki. See on peaaegu maailmarekord, vaid Euroopa metsasteppides ja Argentina mägikarjamaadel leidub rohkem.
Aastal 1968 seiskunud kitsarööpmelise raudtee vana tamm ühendab neid kaht Virtsu-lähedast kultuuri- ja looduspaika – Puhtut ja Laelatut. Viis kilomeetrit meeldivat jalgsimatka Rame lahe kaldal.

Puhtu ornitoloogiajaama rajas 1953. aastal Eerik Kumari. Laelatul algatas niidukoosluste uuringud 1961. aastal Kaljo Pork. Huvilised võiksid mõlemat sündmust tähistavad mälestuskivid üles otsida.

Tähelepanuväärseid kive ja sambaid leidub Puhtu–Laelatu looduskaitsealal teisigi. Näiteks Virtsu mõisaproua Anna Christina von Roseni eestvõttel aastal 1813 rajatud Friedrich Schilleri monument Puhtus (õieti selle koopia aastast 1958). Tekst samba taga ütleb saksa keeles (arhitektuuriajaloolase Ants Heina tõlge): “Luulekunst ulatab sulle oma jumalikud õigused, tõustes koos sinuga igaveste tähtede poole.” Puhtus elab zooloogide Tiina Talvi ja Raivo Männi andmetel 47 liiki maismaatigusid, see on silmapaistvalt suur arv. Teiste seas ka viinamäetigu, suurima kojaga tigu Euroopas, kes Eestis oli aastatel 1958–1994 ka looduskaitse all. Selle teo olevat Puhtusse oma taskutes Saaremaalt Kuressaare pargist toonud krahv Alexander von Keyserlingki lapsed.
Krahv elas Puhtus 1930. aastatel, pidades ka saarevalvuri ametit. Tema naabriks saarel oli siis suviti biosemiootika rajaja Jakob Johann von Uexküll, kelle ökopoliitikust ja filantroobist pojapoja Jakob von Uexkülli rajatud Eesti Taassünni auhinda anti välja 1993–1997.

Puhtu ja Laelatu omapärast loodust on ka üpris põhjalikult uuritud (vt sarjas “Estonia Maritima” Toomas Kuke toimetusel ilmunud kogumikke), ning see uurimine, loodusteadlaste kohalolek on olnud järjepidev, mis teeb andmed eriti väärtuslikuks.

Tartu Ülikooli Laelatu bioloogiajaama ja Eesti Maaülikooli Puhtu bioloogiajaama võib võrrelda kloostritega, mis kord ühes paigas alustanult oma tööd helgete eesmärkide suunas alati jätkata soovivad. See pole vaid teadlaste pärusmaa – pärandkoosluste kaitse ühingu talgutel nende maastike avatuna hoidmisel saab igaüks saagi, vikatit või reha vibutada.