Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Pealinna lähistel: Jägala–Kostivere–Rebala

Jägala joa kullakarva veevoog septembris 2017, kaugel pole ka kuldse südamega kirjanduskangelase vürst Gabrieli koobas. Foto Ingmar Muusikus.

Jägala joa kullakarva veevoog septembris 2017, kaugel pole ka kuldse südamega kirjanduskangelase vürst Gabrieli koobas. Foto Ingmar Muusikus.

Jägala jõgi alustab oma 97 kilomeetri pikkust teekonda Pandivere kõrgustiku lääneservalt ja kulgeb Kõrvemaal hõreda asustusega aladel.

Sealkandis unistas Vargamäe Andres kunagi vee allalaskmisest, aga suurem maaparandus sai teoks alles XX sajandi teisel poolel.

Põhja-Eesti lavamaale jõudes lookleb Jägala jõgi, kuni 4,3 kilomeetri kaugusel oma suudmest Ihasalu lahes tuleb tal ületada paekallas. Jõgi saab ülesandega efektselt hakkama, kukutades end kaheksameetrise joana alla rannikumadalikule.

Inimene on seda jõge küll õige mitut moodi ära kasutanud ja proovile pannud. Tallinn on tema käest kanalite kaudu joogivett hankinud, Kehra tselluloosi ja paberikombinaat temasse reovett peitnud ja Linnamäe hüdroelektrijaam neist samadest voogudest kilovatte keerutanud. Linnamäe (Eesti suurim) hüdroelektrijaam valmis 1924, juba 1917 alustas aga tööd Joaküla elektrijaam, et voolu anda sealsele puupapivabrikule.

Seoses vabrikuga on teada järgmine intsident. 26. aprillil 1922 sattus ülalpool juga vette hobuvanker. Hobust juhtinud naine pääses kuidagimoodi kaldale. Hobune vankriga kukkus aga joast alla, kusjuures suksu vabanes rakkest.

“Vankrit sügavusse jättes kandus hobune veevoogudest edasi,” kirjeldab Gustav Vilbaste raamatus “Kodumaal rännates III” (1924). “Puupapi vabriku lähistel on hobune hammastega ühest põõsast kinni haaranud ja niikaua kinni pidanud, kuni vabriku töömehed on ta elusalt päästnud.”

Talviseid jäälosse ja kevadist vetemöllu Jägalal peab oma silmaga nägema ja kõrvaga kuulma. Kui Kanada inimesed viivad oma külalised Niagarat vaatama, siis tallinlased sõidutavad lõunaeestlastest sugulased Jägalale.

Kostiverest võib mi­dagi märkamata läbi tuisata. Laud­tasane maa, kus tuul ei leia ka tõkkeid. Jalgsimatkaja kohtab aga paepinnas lõhesid, auke, õõnsusi.

“Lõunast merre valguvad jõeveed on otsinud endale teid,” jutustas muusikasaate “Õige valik” parimatele vastajatele korraldatud ekskursioonil kunagi Veljo Ranniku. “Esiteks on ta leidnud teed lõhedes, siis tasapisi on jõgi lahustanud kivi ja läinud Kostiveres maa alla.”

Suvel ja talvel voolabki Jõelähtme jõgi mõned kilomeetrid peidus.

Veljo Ranniku naeratas ekskursante üle loendades – ega keegi järsku lõhedesse jäänud? Kui Kostivere lapsed veel Jõelähtmel koolis käisid, lugesid vanemad neile ikka tõsiselt sõnad peale: “Vaata et sa teelt kõrvale ei astu, muidu võid kukkuda urkeauku!”

Kui Kostivere raamatukogu juhataja Kersti Laanejõe algklasside õpilastega koduümbrusse ekskursioonile siirdub, siis kuivemal ajal peavad nad pikniku Seenekivil, lauda meenutaval karstimoodustisel. Laual pole siis mitte ainult vanemate kaasapakitud toidumoon, vaid ka sööjad ise.

Revala ehk Rävala maakonna- ja ka linnanimi Reval on mõne uurija arvates pärit Rebala küla nimest. Tallinn on kasvanud paljude meelest üle mõistuse suureks, Rebala aga ikka jäänud väikekülaks Narva maantee ääres.

Tee laiendamisel aastail 1982–1984 päästsid arheoloogid Vello Lõugase juhtimisel seal hävingust hilispronksiaegseid kalmeid. Paekivist laotud kirstud ja kirstude ümber veel kiviringid, üks kalmetest paadikujuline. Hauapanused, savipottidega teispoolsusesse kaasa pandud toit, luunõelad, klaashelmed.

“Ainuke pronkspöörade leiukoht ida pool Balti merd,” nagu võib Rebala muuseumi infotahvlilt lugeda.

Ümberringi laiub aga kidura taimestikuga alvar. Paas paistab kohati välja. Kukeharjad, kilpsamblikud, kassisabad – suve teisel poolel võib neid, tõesti imepisikeste kasside sabasid meenutavaid halle tutte korjata.