Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Palumaa ilu: Ootsipalu–Meenikunnu–Nohipalu

Visa mänd on meie tähtsaim ja levinuim puuliik. Need Ootsipalu pedakad kasvasid aga kõige kõrgemaks. Foto Ingmar Muusikus.

Visa mänd on meie tähtsaim ja levinuim puuliik. Need Ootsipalu pedakad kasvasid aga kõige kõrgemaks. Foto Ingmar Muusikus.

Vana mets on nagu kirik, kõnelevad vanad metsavahid.

Põline tee kannab Võrumaal Veriora mõisa juurest Lepasaare raudteejaama. Tee ääres mõhnastikud, palumetsad, “palu”-lõpulised paigad – Palumaa. Kunagi leidus sealkandis, Leevi ja Orava vahel rohkem põllumaid, aga neist on jäänud vaid sammaldunud kivihunnikuid metsadesse … ja nüüdseks ka mälestusi metsavahikordonitest.

Seisad ja vaatad teda: eakal pedakal koor nagu krokodillinahk, ja vaatad üles: puud muudkui lähevad pilvede poole. Ilus mets! Ja paiga nimeks Ilumetsa. Samanimelise metskonna ülemale Kaarel Tiganikule jäi 1980ndate alguses silma männik, mille servas asuvaid puid oli vaigutatud – mis tähendas, et peagi järgneb lageraie.

See männik oli nii uhke, et Tiganik pani ta metsise mängualana kirja – mis tähendas, et lageraie jäi ära. Metsise tegutsemise jälgi oli metsaülem ümbruskonnas märganud küll, ja kuulnud vanemate elanike käest seal kunagi asunud savionnidest, kust Orava mõisnik mõtuseid passis.

Hiljem ongi selles ligi kahesaja aasta vanuses Ilumetsa mõtusemännikus meie tänavust aasta lindu metsist loendatud. Miks mitte ei võiks see palu veel kakssada aastat püsida?

“See on minu kirik,” lausub Kaarel Tiganik.

See võis olla metsavaht Oots, kelle järgi sai nime Ootsipalu. Seal tulundusmetsas kasvas üks hästi võimas kuusk, mis jäi ka Kaarel Tiganikule silma. Ta kutsus maaülikooli teadlased mõõtma – 48,6 meetrit, Eesti kõrgeim kuusk. Siis selgus, et samas orus kasvab ka 46,6 meetri kõrgune mänd, mis juba hinnatud maailma kõrgeimaks.

Puud ise ei hooli ehk neist rekordeist nii palju. Tegelikult on kõrgeid mände sealt, tormide eest kaitsvast orupõhjast, valguse poole pürginud teisigi. Mõnest ladvast võiks paista Meenikunnu raba.

“Väga põnev soomaastik,” hindab Kai Kimmel oma raamatus “Eesti sood”. “Raba on arenenud mitme koldena, siin on ligi paarkümmend erikujulist soosaart ja toredaid veesilmi.”

Meenikunnuski kasvavad pedakad, aga jässid-jussid, madalad, kõverad… Üks koolilaps kirjutas uurimistöös, et need rabamännid paistsid talle “päris nigelad”.

Kui nigelaks võib pidada mändi, kelle lapsepõlv on möödunud nii, et varbad alatasa liikuvas vees tüma turbapadja sees? Temagi võib olla paarisaja-aastane – sama austusväärne kui mastipuud.

Liipsaarelt Kamarusemäele viib laudtee – küllap üks enim käidud rabaradu Eestis. Paarkümmend aastat tagasi kirjutasid matkajad kaasavõetud värvipihustiga Liipsaare metsaonnile: “Siin me olime”. Nüüd on rahvas loodusradadel justkui järelemõtlikumaks muutunud.

Veriora–Lepassaare teelt vilksatavad kaks kaitsealust järve: pisem Valgejärv ja suurem Mustjärv. Mustjärve punakaspruun vesi paistab väga vähe läbi, Valgejärvega on lood teised.

“Veel hiljaaegu oli Valgejärv kõige vähetoitelisem ja selgeveelisem järv Eestis, aga võib-olla koguni Baltikumis,” märkis Aare Mäemets teejuhis “Matk Eesti järvedele” (1977). 1960ndate lõpul hakkas seoses turbakaevandamisega Meenikunnu rabas Valgejärve veetase langema, see soodustas eutrofeerumist ja läbipaistvus kahanes. Siiski tänini on see “üks väheseid Eesti järvi, kus kasvab sügaval sammalt”, ütleb nüüd järveuurija Helle Mäemets.

Lähedusse jäävad ka “taivakivi kotuse” – Ilumetsa oletatavad meteoriidikraatrid, tuntum neist Põrguhaud.

Meteoriitset rauda veel otsitakse, kuid geoloog Jüri Plado sõnul välistab juba leitud 7000 aasta vanune süsi struktuuride glatsiaalse päritolu.