Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Põlevkivimaa: valguse- ja probleemiandja

Tuhkhalli tuhamäge õnnestus kinnistada kaskede abil – vaade Kiviõli seikluspargile 2017 sügisel. Foto Ingmar Muusikus.

Tuhkhalli tuhamäge õnnestus kinnistada kaskede abil – vaade Kiviõli seikluspargile 2017 sügisel. Foto Ingmar Muusikus.

Tulles Virumaa metsade ja soode tagant Sondast, jõuab rändaja korraga kummaliste küngaste maale.

“Mind lubati pika mangumise peale lõpuks esimest korda tuhamäe otsa ronida,” kirjutab oma poisikesepõlvest 1930. aastate Kiviõlis kupletist Olaf Kopvillem. “Kui ma sealt kõrgelt siis oma kodukohta vaatlesin, tajusin, kuidas mu senised arusaamised kaugustest ja suurustest pea peale pöörati. Tohutult kõrged vabrikutornid paistsid ülalt mängukannidena ja ma tunnetasin väga selgelt, et maailm ei saagi otsa Püssi jaama veetorni juures, vaid hoopis algab sealt.”

Jah – suurimad põlevkivivarud asuvad Põhja-Ameerikas, kuhu Olaf Kopvillem hiljem ka emigrandina sattus, järgnevad Hiina ja Venemaa, aga Eesti on siiski maailma kõige suurem põlevkivitöötleja. 1934. aastal tõid kaevandused maapõuest välja 589 000 tonni “kuldaväärt” kraami, tänapäeval kuni 20 miljonit tonni.

Kõige suurem, Estonia kaevandus, on sama ulatuslik kui Tallinna linn ja meie põlevkivimaa sama suur kui Saaremaa, Muhu, Vilsandi, Ruhnu ja Abruka saar kokku – nii seisab raamatus “Kukersiit ja konnatahvel. Meie energia lugu” (2014). Konnatahvli nime kannab teine meie põlev kivi diktüoneemakilt, mida tema keskkonnaohtlikkuse pärast ahju panna ei saa.

Ordoviitsiumis vetikatest ja bakteritest settinud põlevkivi on aga andnud tööd ja leiba, õli ja elektrivalgust. Samas tekitanud ka keskkonnamuresid, parajaid proovikive – mis pakuvad jällegi kellelegi rakendust.

Virumaalased peavad end juba oma geograafilise asendi tõttu pisut erinevaks teistest Maarjamaa rahvakildudest: “Oleme avatumad, ärialtimad, oleme diplomaadid!” Eesti Rahva Muuseumis ei suuda emad lapsi eemale vedada XIII sajandist pärit jõuka Kukruse memme juurest. Skeleti juures köidavad pilku rohked ehted.

Oma tööstusajaloo tõttu on virumaalased ka haritumad. Just Kukruse järgi sai põlevkivi endale teadusliku nime kukersiit ja seal alustasid 1920. aastatel tööd esimesed, nüüdseks juba suletud kaevandused.

“Jõujaama korsten küttis musta, paksu suitsu ja tuul vedas seda laiali üle kogu idapoolse taevakaare, ning vaatamata hommikusele varasele tunnile, millal õhk peaks olema puhas, tundus kõikjal vänget leitsakut,” kirjeldab romaanis “Kivid tules” (1939) August Mälk. “Vabrikuhoone külge mööda ronis suitsev vagun – paar tahmast meest järel. Üles torni poole tõusid tõstekopad ja kuuldus kivide kõrinat.”

Põlevkivimaa on tähendanud ka korstnatahmast halli lund, hõõguva aheraine tossust musti varblasi, heitmete tõttu aluseliseks muutunud rabas valmivaid maasikaid ja elektrijaama rohelist värvi settebasseini, tondilosse mahajäetud kaevuriasulais.

Rändajal suletud tööstusterritooriumidele asja pole. Küll saab ta uudistada kaevandustasude eest korda tehtud Maidla mõisakooli ja Mäetaguse mõisahotelli. Võib Aidu Veespordikeskuses, endises karjääris peagi kiigata sõudespordivõistlusi.

Ka vana Kiviõli tuhamägi pakub nüüd meelelahutust: krossisõidu- ja talvel lumelauavõimalust. Bioloogid jälgivad, kuidas kasvab kunagistel karjäärikohtadel, vajunud maapinnaga aladel mets.

Põlevkivi tähtsus Eesti energeetikas väheneb järk-järgult ja kunagi aastakümnete pärast saavad Virumaa varud otsa. Eestimaa rohelised juba kutsuvad rahvast ühinema liikumisega, mis kannab nime PÕXIT (põlevkivi-exit ehk põlevkivienergeetikast väljumine).