Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Põhja-Kõrvemaa: metsajärvede kutse

Kelle rada juba Jussi nõmmele toob, selle viib ta ka üle nõmme külla Jussi metsajärvedele. Foto: Ingmar Muusikus

Kelle rada juba Jussi nõmmele toob, selle viib ta ka üle nõmme külla Jussi metsajärvedele. Foto: Ingmar Muusikus

“Seal Aegviidu mändide vilus, kus sinavad järvede veed, on alati olla nii ilus, kesk talvel ja suvisel ööl,” kinnitab Raimond Valgre “Aegviidu valss” aastast 1945.

Ajaviit juba 1930. aastate lõpust turismikeskuseks kujunenud Aegviidu-Nelijärvel ongi kulgenud rahvarohkelt – talvel suusajälgedel, suvel matkaradadel, järvede ääres puhkekodudes.

Aegviidu nimetab end isegi matkapealinnaks, tuge sellele kuvandile annab vabariigi aastapäeva aegne tuhatkonna osavõtjaga Presidendimatk Jänedale.

Aare Mäemetsa (1929–2002) raamat “Eesti NSV järved ja nende kaitse”, mida hüütud ka järveuurijate piibliks, algabki Aegviidu- Nelijärve seitsme järve kirjeldusega.

Seda küll alfabeetilistel põhjustel, kuid need veekogud on kindlasti ka teadlaste jaoks erakordsed.

“Oma väiksuse kohta väga sügavad, haruldast pehmeveelist tüüpi,” märgib maaülikooli limnoloogiakeskuse teadur Helle Mäemets. “Sellistena ka väga haavatavad ja nad ongi inimtegevusest matsu saanud.

Purgatsi ja Urbukse on tugevasti eutrofeerunud.” Aegviidult pöörab metsadevaheline tee üle Vargamägede (sealt pärineb romaani “Tõde ja õigus” paiganimi) – sedakaudu pääseb Jussi järvedele, Paukjärvele, Koitjärvele. Kevadisel ajal võib madalapõhjaline masin küll porivagudesse rattaid keerutama jääda. Jalgsimatkajat, kel päev enda päralt, ei takista aga miski.

Tee on justkui “hundisabaga mõõdetud” – nagu kirjutab Anton Hansen Tammsaare oma romaanis “Kõrboja peremees” neid paiku kujutades: “...edasi saab ainult jalgsi, ühelt saarelt teisele, läbi soode ja katkude, üle kraavide ja ojakese, kuni hakkab uuesti roopaline vankritee, mida mööda mine kas või maailma otsa.” Kirjanik parandas Koitjärvel vanema venna Jüri talus oma tervist mitmel aastal enne Esimest maailmasõda. Seal kujunes ta kaasaegsete meenutuste järgi nobedaks jalutajaks, kes käis igal õhtupoolikul metsas, tundis ümbruskonna teeradasid ja rabasid, kus hüppas osavasti mättalt mättale. Suvitajatele tutvustas ta Pikapõllumäge, kust pidid paistma seitsme kiriku tornid, ja Paukjärve, kus püssipaugul olevat kolmekordne kaja.

Aastakümneid hiljem sattus poisieas Fred Jüssile kätte Paukjärve postkaart, ning ta ema, kes korra oli seal käinud, rääkis järvele nime andnud kajast. “1977. aasta 5. mai oli erakordselt soe ja tuulevaikne. Jõudsime Paukjärve äärde hilisõhtul,” kirjutab Jüssi 1985. aastal ajakirjas Eesti Loodus.

“Kõndisin ümber järve ja otsisin oma kaja. Paukjärve oosi järsk nõlv ja kõrge männimets käärulistel kallastel pauguvad hüüdjale tõesti imeliselt vastu. Järvel on nii palju erinevaid kajasid, et ei teagi, mida võtta ja mida jätta.” Jüssi seadis seal üles stereomikrofoni ja ühest varahommikusest hüüdmisrõõmsast kajast sai saate “Linnuaabits” (hiljem “Looduse aabits”) kutsung. Seitse aastat igal nädalal õhtuti võisime kuulda seda raadios.

Kes soovib Paukjärve ilma tugitoolist tõusmata ka näha, võib vaadata Leida Laiuse mängufilmi “Kõrboja peremees” (1979).

Filmimiseks oli vaja eriluba, sest sealkandis käis juba alates 1953. aastast rauda külvamas ja roomikuid proovimas punaarmee.

Kummalisel kombel just sõjaväeharjutuste tõttu omandas oma praeguse maalilise ilme põlenudpalgeline Jussi nõmm. Suvel rohelised kivisisalikud, suve lõpul violetne kanarbikuväli. Sügisel tumepunased leesikamarjad.

Kuus väikest Jussi metsajärve nõmme taga igal ajal olemasootamas.