Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Põhja-Eesti klint: Saka–Ontika–Toila

Veerohke Valaste juga oktoobris 2017. Jalamil rusukaldega kaetud kambriumi sinisavid ja liivakivid, keskosas ordoviitsiumi liivakivid ja kildad, ülaosas lõheline paas. Foto Ingmar Muusikus.

Gümnaasiumilõpetajaid, kes jalgrattaekskursioonil Ontikal peatusid ja paekaldast alla ronisid, ehmatas putkast välja hüpanud püssimees, kes poistelt isikutunnistusi nõudis ja fotoaparaadist filmi välja kiskus. Oli suure sõja eel­õhtu – juuni 1941.

Põhja-Eesti rannik jäi pooleks sajandiks tsooniks, kuhu pääses vaid erilubadega. Neid sai aga taotleda ka tervele rühmale korraga. 1966. aastal suvel tõid Ontikale rahvast kümned bussid, lisaks pikk eraautode rodu – teoks sai Eesti Looduskaitse Seltsi esimene kokkutulek.

Rahvahulk nägi selles päikesepaistelises päevas ja meresinas korraga justkui oma algkodu nurgakivi ja püsimise mõtet. Seltsi eestvedaja Jaan Eilart ja lavastaja Voldemar Panso kõnelesid, mehed pildistasid, naised naeratasid. Lapsed kõlgutasid isegi jalgu üle pangaserva, mis kõrgub kuni 56 meetrini merepinnast.

“Paekallas on eestlastele suure emotsionaalse tähendusega,” kirjutab geograaf Andres Tõnisson oma Põhja-Eesti reisijuhis (2001). “See on kindlasti üks kõige rohkem maalitud ja pildistatud objekte Eestimaal.”

Mida oleksid aga poisid panga all näinud, kui Vene sõdur oleks tookord 1941. aastal järsaku all valitsevas poolviduses valguses silmad kinni pigistanud ja lubanud neil edasi minna?

“Puud on kaldast varisenud maa kamarasse juurdunud,” kirjeldab Villem Grünthal-Ridala raamatus “Ringi mööda kodumaad” (1921). “Ja sääl haljendab puhmastik, mõned marjapõõsad ja lilled metsikult segi kasvanud, tihedat, vägevasti võrsuvat võsa sünnitades. /.../ Pisut eemal supleb salkkond noorimehi, kes hobust ujutamas on. Üks on alasti hobuse seljas ja kannustab seda sügavamale vette minema, kuna muud ringi kisavad, samuti paljastena.”

Botaanikaprofessor Teodor Lippmaa eristas Eesti taimegeograafilisi valdkondi kirjeldades aastal 1935 seal omaette väikese alavaldkonna Estonica clivosa. Viktor Masing nimetas seda metsa, kus kasvab ka mets-kuukress, pangametsaks. Niiskust lisavad meri ja allikad, vett tilgub ülalt.

Sügiseti vihmadega võib klindipealne päris märg olla, Saka lapsed läksid vanasti kooli mitte porist teed, aga kiviaedu mööda.

Salumetsariba laius paekivist räästa all küünib 50–100 meetrini, pikkus Saka ja Toila vahel 20 kilomeetrini. Allamineku kohti leidub vähe, üks trepp viib mere äärde puhkekeskuseks renoveeritud Saka mõisa juurest.

Teine sarnane spaa-asutus paikneb Toilas, sinna on aastakümnete jooksul harjunud käima puhkajaid nii Kohtla-Järvelt kui ka Peterburist. “Meil mere ääres teistmoodi õhk, see tõmbab,” ütleb Toila põliselanik, kui ta hommikul köögis kohvi juues näeb akna alt mööda jalutamas lumivalgetes spaa-hommikumantlites välismaalaste seltskonda.

“Kohaliku looduse võlu meelitas teiste härrasmeeste hulgas siia ka Peterburi miljonäri Jelissejevi. Tema kukru arvel rajati aastail 1897–1899 Pühajõe suudmesse Neide pangale uhke itaalia stiilis loss,” kirjutab reisijuhis “Saka–Ontika–Toila” loodushoidja Tiit Randla.

Loss hävis tolsamal 1941. aasta sõjasuvel, aga kõrgete puudega pargis viibides ja teeradadel jooksvaid lapsi vaadates võib lossi peaaegu et unustadagi.