Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Norra-Oostriku allikad: kuulatamise paigad

Lumehelbed lisavad väikest vürtsi Vilbaste allikatele Võlingi jõel. Foto Ingmar Muusikus.

Lumehelbed lisavad väikest vürtsi Vilbaste allikatele Võlingi jõel. Foto Ingmar Muusikus.

Maantee pöörab Põlt­sa­maalt Jõgevale, metsade ja põldude vahele. Tapikult, kus käis koolis Eesti Looduse peatoimetaja ja poliitikamees Ants Paju, hakkame minema põhja poole.

Peagi viib raudne Jõeküla sild meid üle Põltsamaa jõe.

Muidugi võib tulla ka Tallinna poolt, Piibe maanteelt ja liikuda alustuseks tsaariarmee kindrali Gottfried Johann von Knorringu ehitatud ning tema suguvõsa järgi nime saanud Norra mõisa.

Kõnnime Jõeküla–Nor­ra kitsukesel, kümmekonna kilomeetri pikkusel metsateel ja tahame seekord külastada Eesti veerohkemaid allikaid. Endla looduskaitseala Järvamaale jäävas osas pressib Pandivere kõrgustik üles kristallselget karget põhjavett.

“Rühmiti avanevaid suuri allikaid on siin kokku üle 30,” jutustab ajakirjanik Kaarel Aluoja oma paikaderaamatus “Loodusega sina peal” (2005). “Õhukese pinnakatte all lõhelises lubjakivis peitub niivõrd palju veesooni, et ükskõik kus kopp maasse lüüa, võib tekitada uue allika.”

Kõnnime-astume, allikate kuningriigis oleks paras veeta terve päev, teel liigub ka autosid. Pole välistatud, et mõnes neist istuvad vallavalitsuste ametnikud, kes sõidavad, mitmekümneliitrised punsud pakiruumis, asutuse jõulupeoks kohalikku allikavett varuma.

See vesi püsivat ka kaua värske. Kergesti ligipääsetaval Oostriku vetesoonel leidub isegi teelaiendus, kus sõidukid peatuda saavad.

Kui Jõeküla poolt läheneda, kutsuvad esmalt endale pilku heitma Võlingi allikad. Noores kuusikus väikeselt künkalt tillukestest paelõhedest vallandub väike käredaloomuline jõgi. Vulisedes ja võlisedes kulgeb ta ruttu pisut laiemasse sängi.

Toetad selja vastu tüve ja kuulad seda võlinat ning kõik väikesed hingekivid sus endas loksuvad selles voolamises parimasse võimalikku asendisse. Koertele ja huntidele meeldib metsaallikate läheduses viibida ja nõnda ka inimestele.

Mõned sajad meetrid allavoolu keerutavad sügavamas vees liivateri tantsule Vilbaste allikad, nime saanud meie loodus­kaitse rajaja Gustav Vilbaste (1885–1967) järgi, kes 1930. aastatel neid allikaid uuris ja nende kaitsmise südameasjaks võttis. Gustav Vilbaste missiooni on jätkanud tema lapselaps, loodusajakirjanik Kristel Vilbaste ja avaldanud raamatu “Eesti allikad” (2013).

Pole ime, kui keset talve hiilib maskeerimisülikonnas mees Vilbaste allikate juurde viival laudteel – põues mitte tühi pudel veevõtuks, vaid hoopis väike landikarp forellipüügiks mõeldud vobleritega.

Ka Eesti kõige sügavamaks peetud Sopa allika juurde – et uudistajad kaldaid mudaseks ei tallaks – viib väike laudrada. Allika sügavust mõjutab aastaaeg, üldine veetase. Sopa allika lehter ulatub meetreid pae sisse.

“Lapsed muutuvad selle allika juures sõnakuulelikuks,” teab üks paiga hoidjaid, keskkonnaametnik Eerika Purgel. “Keegi ei jookse ega karju, kõik peavad ennast viisakalt üleval.”

Vaikselt astuvad lapsed näevad ka raja ääres kasvavaid orhideesid: kahelehine käokeel, isegi soovalk...

Meie väike retk lõpeb Norra mõisahäärberi juures, mis ootab ka vaikselt – renoveerimistööde jätku.

1970. aastate algupoole maaparandustööd mõjusid Norra allikatele laastavalt. Suur allikajärv mõisa juures jäi veevaeseks. Toonases Udeva sovhoosis teoks saanud kraavitamist meenutab ka sellekohase tahvliga rändrahn tee veeres.

Vett õnneks veel allikatele jagub, eriti kevadel. Endla kandi hea tundja Katrin Möllits teab Jõeküla ja Norra vahel üheksat kohta, kus vesi võib siis üle tee tulvata.