Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Muraka raba: püsib alati vaba

Jürikuine vaade Mäurasaarelt Kaasiksaare salkade suunas. Foto Ingmar Muusikus

Jürikuine vaade Mäurasaarelt Kaasiksaare salkade suunas. Foto Ingmar Muusikus

See raba on nii suur, et kui “ärja uik, koera auk ja kuke laul otsakute panna, siis saab ühest jäärest teise” (tähelepanek Iisaku kihelkonnast Pagari külast Eesti Rahvaluule Arhiivis).

Kes esimest korda elus Muraka raba äärde satub, see imestab ootamatu avaruse üle. Kauguse sinas küürutavad metsased soosaared nagu kutsuksid, ja tahakski minna. Juba paarisaja sammu järel võib kogenematu matkaja aga puusadeni vajuda musta mutta ning hakata igatsema kuivade riiete ja kindla jalgealuse järele. Teine, visam, murrab paarimeetrise matkakepi ja katsub selle abil, kas või neljakäpakil, tümast õõtsuvast alast ehk kiikujast üle saada.

Muraka soostik koosneb seitsmest rabamassiivist, mida üksteisest eraldavad kidura taimestikuga märed või õõtsiksood (vt Uno Valgu koostatud sooderaamatut, 1988). Põhjapoolsemad massiivid on lagedamad, märjemad.

Kai Kimmel hoiatab ülevaates “Eesti sood” (2015), et Muraka raba Kiikoja lammi, Tümassoone ja Rajassoone ületamist ei maksa üksi ette võtta.

Rahvusmaastikuks võiks ühe seisukoha järgi nimetada paika, kus inimesed ikka tihedasti liiguvad. Muraka raba Alutagusel selliste hulka ei kuulu. Sõjajärgseil aastail pakkusid raskesti ligipääsetavad sooservad varju metsavendadele. 1944. aasta talvel maandus Muraka rabale isegi lennuk, et sealt ära viia Peipsi tagant tulnud punapartisane, kes olid metsikus maastikus mõne nädala vastu pidanud.

Alati leidub neid, kes tahavad seigelda või lihtsalt rabavaikuses olla. Või koguni vaikust kuulata – seda häält tekitab tuul madalate rabamändide latvades.

“Sadas sügisvihma ja puhus märg tuul. Raba oli ligipääsmatu. Oli vaid mingi pehme ja õõtsuv pinnas nagu võrk, mille silmast võid kergesti läbi astuda. Sellisena ma ei olnud teda näinud: süngena, ähvardavana, kättesaamatuna. Hallide vaikivate kaljudena seisid rabasaared. Ometi jäi tumedaid Kaasiksaare soppisid vaadates püsima soov: ma tahan sinna!” Need laused pärinevad folklorist Mall Hiiemäe matkakirjast Eesti Looduses (1966).

Mall Hiiemäe isa Eduard Proodel oli metsavaht Letterma kordonis Roostoja jõe ääres. Samasugune üheksaruuduliste akendega metsavahimaja püsib Varessaares õnnelikul kombel juba aastakümneid kõigile avatud matkakoduna, lävepakuna teel Muraka rappa. “Sinavad kaugused peavad jääma,” kirjutab loodusfotograaf Edgar Kask köitvalt oma Varessaare-vihikus “Tee vaikusesse” (1977).

XIX sajandil rajatud Virumaa metsatalud olid elujõulised, sügavate kultuurihuvidega. Need pered kandsid edasi rahvapärimust, näiteks meie kadunud hõimlastest vadjalastest, kes kunagi Alutagusel elasid (Vadilaste küngas Tudul), või Hiissaarde maetud kullapajast.

“Isad läksid parte laskma, lapsed viidi soo äärde marju korjama,” kirjeldab oma lapsepõlve Oonurme Põldumaasaarelt pärit Milvi Rääts (sünd 1933). “Olime siis rõõmsad, sai koos minna.”

Koos murakal käimine oli sealkandis veel varem kombeks ka abiellumisealiste noorte seas. Jutustab Aliide Roostar (raamat “Ida-Virumaa rahvakultuurist”): “Vahest sai mindud veel Muraksaare salkudesse, sinna minekuga läks terve päev. Siis olid pannud laugaste vahelt puud... Hommiku vara, kui vähe valgest läks, juba kõik rabale. Mõni karjus, et tulge siia, küll siin on palju. Kõik tulid suure jooksuga, omal ei old miski. Kiikuja servas oli neid vahest palju küll: läksime kohe sinna ja natukese ajaga korvid täis.”

Tarumaa külas on kombeks öelda: “Muraka raba õhk on nii puhas, et ainult põdra- ja karupeer rikub seda.”