Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Muinasmaa: Mihkli–Kurese–Soontagana–Avaste

Taastatud kiviaiad, vesine külatänav. Kurese põlisküla vanas Mihkli kihelkonnas Lõuna-Läänemaal. Foto: Ingmar Muusikus

Taastatud kiviaiad, vesine külatänav. Kurese põlisküla vanas Mihkli kihelkonnas Lõuna-Läänemaal. Foto: Ingmar Muusikus

Mihkli kiriku torniluugist suvistepühal sisemaa suunas kiigates näeb looduse suure lokkamise sees kaunist helerohelist nüanssi.

See on Eesti suurim, ligi sajal hektaril laiuv Mihkli tammik, kust Läänemaa rahvas varemalt hagu tegi. Nüüd moodustavad mahasadanud oksad ja sarapuu alusmets tiheda rägastiku.

Rataste alt keerutab pori, kui pöörad autonina paastukuus Mihkli-Kõima kruusateelt Kurese põlisküla poole.

“Villased sokid tingimata kummikute sisse, muidu hakkavad jalad siin külmetama,” tervitab Kurese loodushoiutalu peremees Urmas Vahur. Kui mahub, võib panna ka kaks paari villaseid sokke. Teedelagunemise ajal voolab Kurese paestel külatänavatel kolinal vesi.

Tulijale avaneb arhailine imedeilm, mida mujalt ei leia. Paetükkidest kiviaiaread. Eakad saarepuud kummardumas üle külg külje kõrval tukkuvate taluasemete.
Lumelaigulised lagedad loopealsed. Allikad, vulisevad kevadveed tõttamas dolomiidiküngastelt alla soosse.

“Kurese kiviaedadega tihedalt tarastatud maastikul tunnetad end justkui kadakasel saarel.

Puudub vaid merekohin, ent seda asendab alatine metsakohin – siinses kõrges kantsis on alatasa tuuline.” Nii kirjutas Urmas Vahur 2007. aasta juunikuu Eesti Looduses.
Kunagi oli ka merekohin. Kuresel võib uudistada üksteisest mõnekümne meetri kaugusel paiknevaid Antsülusjärve ja Litoriinamere rannaastanguid. Veel 4000 aastat tagasi oli see rannaküla.

Nüüd laiub mere asemel Avaste soo.

Maaparandusest jäi paik puutumata tänu naabruses asuvast Emmu külast pärit ajaloolasele Ain Mäesalule. 1985. aastal ähvardas maaparandusprojekt Kurese puhtaks lükata. Toonane aspirant Ain Mäesalu kirjutas arheoloogiainspektsioonile pika seletuskirja, et tõenäoliselt on küla paari tuhande aasta vanune ja ümbruskonnas eri ajastute põldude jäänused, kalmed. Üllataval kombel see mõjus.

Eestimaa Siber. Nõnda ütles Kurese kohta juba 1938. aastal üks ajakirjanik – paik oli kui ajast maha jäänud. Elati õlgkatusega rehielamutes, samas pesti, saunu polnud. Ka Junnumaaks on Mihkli kanti nimetatud ja parastajaidki leidunud, et “junnud sellised”.

Küla viimane eideke suri 1973. aastal. Katk oli külast üle käinud. Mitte must surm, vaid punane. Just nimelt Siber.

Kurese oli legendaarse metsavenna Ants Kaljuranna ehk Hirmsa Antsu (mõrvatud 1951) tagatuba. Veel 23. juunil 1948, jaanitulel Kurese Pakamäel pidas Ants kõne ja kutsus ühinema liikumisega “Vaba Eesti”. Mihkli kirikuaias on talle mälestuskivi.

Kui Ants saaks tuleval jaanipäeval oma kõnet korrata … Kui palju oleks nüüd temaga liitujaid? Kunagi sõid Kurese karjamaadel 21 pere loomad. Nüüd aitavad võsastumist vältida lihaveised.

Urmas Vahur soovib loopealseid veelgi taastada, muistset paika edasi uurida. On tõendeid, et Pakamäe ümbruses elati juba pronksiajal. “Siin on raudselt esivanemad kohal ja valvavad. Sookured kogunevad siia.” Nende järgi ongi Kurese nime saanud.

Läbi halli lepiku viib pinnasetee paari kilomeetri kaugusele Avaste soosaarel paikneva Soontagana maalinna, muinaskihelkonna keskuse juurde. Mõned taluvaremed, keldriavad. Ümberringi soo, mis ulatub Vigalani välja.

Läänemaa on isegi tasane, aga sealt, Vigala poolt, Avaste mäelt vaadates läheb silmapiir eriti kaugele. Tihti liugleb üle taevalaotuse merikotkaski.