Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Metsa-Lahemaa: mõttematku ja mõisaid

Vihula mõis – juba see on erakordne, et suur osa vanadest hoonetest on alles ja heas korras. Foto Ingmar Muusikus.

Vihula mõis – juba see on erakordne, et suur osa vanadest hoonetest on alles ja heas korras. Foto Ingmar Muusikus.

Viljad nagu hõberahad, ovaalsed liistakud – päris kõrge taim, nimeks mets-kuukress. Ja ongi ta koduks metsad, laialehised...

Valgejõe kanjonis Nõmmeveskil võib looduskaitsealust mets-kuukressi kohata. Kuidas sinna jõuda – ikka kõndides põdrasammalde krõbinal läbi möödavilksatavate pedakatriibuliste valguskardinate.

Kust ka rännakut ei alga – kas Viru raba laudteelt, Läsna lahinguväljalt või Vihasoo vana künnapuu alt –, ikka hakkavad varsti silma metsad. Metsa-Lahemaa või klindipealne Lahemaa, nagu kohalikud seda pilvepiirilt paistvat roheliste vaipadega kaetud vaadet kutsuvad…

Oli kunagi hof wald ehk mõisamets, millest paiga murdes kujunes kohanimi Oandu. Oandus kulgeb põlismetsa õpperada, mis viib nõmmelt palusse, siis kõdusookuusikusse.

“Rada, laudtee suunab seal käijat nagu teatris, pakub õppimise ja mõistmise võimalusi – looduse vahendamine ilma giidita,” kõneleb keskkonnaministeeriumi nõunik Asta Tuusti, Sagadi looduskooli rajajaid oma kodustest paikadest. All ürgorus kutsub suviti varbaid jahutama maaliline, üle kivide ja kobraste langetatud tüvede kulgev Altja jõgi.

“Ma armastan Lahemaa varjulisi salu- ja laanekuusikuid, ürgse ilmega pangametsi, niiskeid lammimetsi ja januseid loometsi, sest mind on lummanud mets-kuukressi lõhn Nõmmeveskil, harakkuljuse helin Käsmu kuusikus ning laanesõnajalgade lahtirulluvate lehelehtrite müstika Altja jõe orus,” on kirjutanud Asta Tuusti.

Tänapäeval on Lahemaa metsane maa, aga see pole alati nii olnud, märgivad teadlased. Varem oli maastik palju avatum. Loopealsed, õuealad, põllud, rohumaad. Viimase sajandi jooksul ongi vähenenud just rohumaade pindala.

Arhitekt Fredi-Armand Tomps kirjutas Eesti Looduse erinumbris (2011) artiklis “Mõisakeskused on Lahemaa visiitkaardid”, et rahvuspargi rajamisel 1970ndate alguses koostatud kava järgi pidi Kolga mõisast kujunema teaduse, hariduse ja kultuuri keskus, Palmsest keskkonnakaitse keskus, Sagadist metsanduskeskus ja Vihulast põllumajanduse arenduskeskus.

Metsandusmuuseumi ja looduskooli asupaigas Sagadis on seatud eesmärgile kindlasti jõutud. Ka Palmse mõisatallis asuv külastuskeskus loodushoiule ja pärandkultuurile keskenduva ekspositsiooniga seisab sellele lähedal. Vihula hotelli- ja spaa-arendajad tutvustavad ka oma Öko-Farmis koduloomi. Kõige rohkem on probleeme olnud Kolgal, sealne häärber veel ootab suurt renoveerimist. Töötab aga muuseum, mis tutvustab Kuusalu kihelkonna ja Kolga lugusid, sealhulgas kummitusjutte.

Loodushoidja Veljo Ranniku on nimetanud etalonmõisaks just Vihulat, kus leiab nii barokki kui ka klassitsistlikku ja juugendlikku joont. Vabamas stiilis park veepeeglite, sillakeste, paviljonidega.

Kunagised omanikud oskasid aega sisustada mitte millegi tegemisega, nagu kõneles Veljo Ranniku, ja olid selle kunsti omandanud mitmesaja aastaga. Tänapäeva inimene seda nii hästi ei mõista – lihtsalt jalutada, istuda, lugeda luuletusi…

Vihula miljöö sobis 1941–1944 ka admiral Canarise juhitud Abwehri luurekoolile (stab Wally), kus kursandid muu hulgas õppisid diversioonide korraldamist raudteel.

Baltisakslased ei elanud vaid omas mullis – pargist avanes vaade põllule, kus rahvas töötas. Võis ligi astuda ja mõne sõna juttu ajada, panna kas või käe vastu lehma sooja külge – see kuulus kõik südamliku maaelu juurde.

Mis viga Virus mul elada ja karu karjas karata, ütleb rahvalaulusalm. Küla vahel võibki karujälgi kohata – mis viga otil rahvuspargi rahus mütata.