Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Mere kütkes, enda hooles: Ruhnu ja Kihnu

Kakuami-võrgud kuivamas kadakate vahel Kihnu heinamaal. Foto Ingmar Muusikus

Kakuami-võrgud kuivamas kadakate vahel Kihnu heinamaal. Foto Ingmar Muusikus

Vana jäär astub uhkelt, kandes võidulippu – sellist motiivi näeb ühel aknaklaasil Ruhnu kirikus.

Kui rannarootslased 1944 Ruhnust lahkusid, võtsid nad kaasa 1618. aastal trükitud piibli ja ka värvilised klaasid pühakoja tinaraamidega akende seest. Vana piibel pidi saama koguduse nurgakiviks uuel maal, aga aknaklaasid jutustasid kalleid esivanemate lugusid. Peremärgid, kunagiste õpetajate nimed ja … kaks meest paadis – klaasile maalitud tänu Jumalale merest pääsemise eest.

1998 naasid värvid Ruhnu kirikusse, kui klaasikunstnikud valmistasid Stockholmi ajaloomuuseumis säilitatavatest originaalidest koopiad. Siis meisterdasid nad kirikuõpetaja Harri Reinu palvel ka ühe uue, tema nimetähtedega aknapildi, mis kujutas lammast võidulipuga. “Kristus Jumala tall … ja lipp tähendab võitu. Talle võit on ristil, nii need asjad on mulle seostunud,” selgitas Harri Rein (1926–2017) toona.

Nüüd puhkab teenekas õpetaja, kes vahel teenistusi ka ihuüksi pidas, oma kiriku kõrval – ta on saanud osaks Ruhnu loost. Mis pole kaugeltki ainult ajalugu, sest saarel töötab kool kümmekonna lapsega ja kohalikel valimistel hääletas 112 inimest. Kümmekond pärast Eesti taasiseseisvumist Ruhnu põhikoolis õppinud last on jõudnud ka ülikoolidesse.

Ruhnlane käib seal rannas, mis kodule kõige lähemal asub. Emad ei muretse laste eksimise pärast, sest kõikjalt vaatab meri vastu. Sadamasse jookseb ka üks musta kattega tee, aga põlvede katkilöömist ei pea palju kartma, sest kõikjal paljandub liiv.

Lambaid elab saarel sadakond. “Väikesed, sõbralikud ja lühikese sabaga,” iseloomustab Kardoni talu perenaine Riina Kaljulaid eesti maalamba ruhnu liini. Hobuste arv Ruhnus võrdub küll nulliga.

Kihnu maalamba kasvatajatel on oma selts, saarel leidub ka paar hirnujat. Rikaste traditsioonidega, kolm päeva kestvas Kihnu pulmas sõidab maagilise mõõgaga varustatud peiupoiss tänapäeval siiski mootorratta seljas ja pidulised veoautol, mille vedrud rõõmsast hüplemisest ikka proovile pannakse.

Kaks saart erinevad teineteisest tublisti, üks kuulub administratiivselt Pärnumaa, teine Saaremaa alla, aga siiski on mandrirahvas harjunud neist kõnelema koos … Kihnu ja Ruhnu.

Seitse kilomeetrit pikk ja kolm pool kilomeetrit lai Kihnu on Ruhnust territooriumi poolest pisut, aga elanike arvult tublisti suurem. Ikka põhiliselt asustatud eestlastega, kes XIX sajandi keskpaigas üksmeelselt siirdusid õigeusku. Viimatistel valimistel hääletas 383 inimest.

Leidub Ruhnus metsi, mägesid, soid, Kihnus vaid künkaid ja mõni mülgas, aga see-eest edastab Eesti Raadio sealtkandist kihnukeelseid uudiseid. Kuuleme kolmekümnest koolilapsest ja räimelubadest, teateid naabersaare Manija kõredest, juba paar aastat ka hülgeküttidest – oleviku võtmes.

“Küündläkuuss kui külm oli vali, angõtas kõik Riia meri, siis tulid kogo külätaadid, õuõmehed, armsad naabrid. Nämäd aasid juttu ülge iäst ning kiitsid Kihnu küttidest. Nii algab Mark Soosaare, Mart Jüssi jt juttudest koosnev “Läänemere hülgerahvad” (2017).

Niisamuti peab kiitma saare noorikuid, kes ikka ja alati leiavad tuju lauluks ja tantsukeerutuseks, olgu rahvamajas või õues.

Kihnu tüdrukud oma triibuliste seelikutega siluvad vee siledaks – nagu vendade Johansonide laulus – ja sikutavad ka kõigi mandri massakate krussikiskuvaid meeli sirgu.