Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Lõu loopealne: avaruse tunne

Lõu avarused on hinge­lähedased nii ranna­rahvale kui ka lõokesele. Nime on alvar siiski saanud lõuka ehk meresopi järgi. Foto: Ingmar Muusikus.

Lõu avarused on hinge­lähedased nii ranna­rahvale kui ka lõokesele. Nime on alvar siiski saanud lõuka ehk meresopi järgi. Foto: Ingmar Muusikus.

Toetad kõigepealt kannad maha keset Sõrve poolsaart, Anseküla tuletorni juures. Kui oleksid merikajakas ja istuksid majaka katusel, näeksid, et mõlemale poole maasäärt jääb meri. Oled aga inimene ja hakkad astuma läände, Kaugatuma poole, kus rand olevat huvitavam. Lähed, astud maanteelt maha ja satudki Lõu (Lõo) loopealsele.

Avar kadakatuttidega maastik. Kidura, vaevalt mõne sentimeetri paksuse mullakihiga. Kohati piilub paljas paas – see ta ongi. Loopealne ehk alvar – too viimane sõna on meile jõudnud rootsi keelest. Tõesti, Rootsis leidub alvareid, suurtel saartel Ölandil ja Gotlandil ehk Ojamaal. Leidub neid ka Kanadas, Loode-Venemaal natukene, ja ongi kõik. Haruldane maastik.

Kevadel pikka aega liigniiske, madalamates löntsikutes lausa vesi. Suvel aga kuivab täiesti läbi ja kõrbeb, krõbiseb. Autoga sõidad – jäljed jäävad kümneks aastaks.

Eksimist pole suurt karta, see ei ole sisemaa lõputu laas või sookaasik – muudkui astud mere poole, paar kilomeetrit minna. Kui pelgad madu, vaata jalgade ette! Juhul kui enne pole rästikut või nastikut näinud, siis 300 hektari suurune Lõu loopealne võib olla küll see paik, kus neid esimest korda elus kohtad.

Silma hakkab muudki. Kuskil kadaka all lebab rauarisu. Roostetav mälestus 1944. aasta oktoobrist, mil Saksa väed kümne küünega neis paigus pealetungiva Punaarmee ees paigale klammerdusid. Kui väga veab, võid leida ka hirvesarve. Saad siis koos selle sarvega rõõmu pärast karata nagu hirv.

Kindlasti leiad lõputult kukeharju, lamba-aruheina, kadakatelt kadaka-rebasekõrva nime kandvat samblikku. Kui nina lamba kombel päris maha paned, silmad ka selliseid liike, kes panevad sambliku-uurijaid rõõmu pärast hüppama. Näiteks kasvavad kivil pisi-limasamblik (Collema parvum) ja kerajas korallsamblik (Spaerophorus globosus), keda Eestis võibki leida vaid Lõult.

Selgitab lihhenoloog Tiina Randlane: “Lõu loopealne on üks tuntumaid samblike kasvukohti Eestis, oli ka professor Hans Trassi meelispaiku. Loopealsete keskkond meenutab tundra ja ka stepi samblikele nende koduseid tingimusi. Nii kasvab seal segiläbi lõuna- ja põhjapoolse levikuga samblikke, viimaseid siiski rohkem. Muidugi on nende hulgas Eestile haruldasi, ohustatud ja looduskaitsealuseid liike.”

Kellele on Lõu romantiline harulduste ala, kellele olnud aga ajast aega igapäevane vaevarikas elukeskkond... Sõrve ja Setumaa on olnud tihedasti asustatud kandid, kus elupaika polnud eriti valida. Tuli elada ka Lõu loopealsel, ja nagu annavad tunnistust kalmed, ongi seda aastatuhandeid tehtud.

“Igerik ala. Karjatada saad. Heina teha ei saa. Kaevata ei saa, mets ei kasva,” kirjeldab loodushoidja Tõnu Talvi. 1950. aastate looduse ümberkujundamise laine püüdis ka loopealseid metsastada. “Isegi klibuloopealses võib sellest ajast leida vagusid ja auke,” ütleb Talvi. “Mets, mis loo peale istutatud sai, valdavalt ei läinud kasvama. Männid jäid porganditeks.”

Kus mullakiht tüsedam, võtavad võimust kadakad. Sajandiga on loopealsete pindala vähenenud Eestis kümme korda – kinnikasvamise tõttu. Praksuv värviliste leekidega kadakatuli suveöös on unustamatu elamus, kadaka raiumine aga päevadeks kontidesse jääv kogemus.

Tänu raiumisele ja karjatamisele õnnestub loopealseid säilitada paremini kui puisniite. Lõulgi toimetavad veised ja lambad.

Loopealsel jalutajale paistavadki juba üle kaldapanga meri ja tolmav rannaäärne Kaugatuma tee. Sügisel tuiskab sealt läbi Saaremaa ralli ja suvel peatub orhideehuviliste buss, et teekraavist otsida püramiid-koerkäppa.