Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Kurgja-Linnutaja: tugipunkt Pärnu jõel

Kurgja hooned. Kõigepealt ehitas Jakobson lauda, siis maja – tingimata kahekorruselise, et teisel korrusel eksitamatult töötada saaks. Foto Ingmar Muusikus.

Kurgja hooned. Kõigepealt ehitas Jakobson lauda, siis maja – tingimata kahekorruselise, et teisel korrusel eksitamatult töötada saaks. Foto Ingmar Muusikus.

Paastukuu vesine keskpaik – issanda aasta 1882.

“Nagu hirmsa jõuga mahaprahvatav välk tuli see sõnum – C. R. Jakobson surnud; olime kõik kui uimased. Vahvad mehed siin ja seal tungisid kirikutornidesse ja panid kirikhärrade vastuseismisest hoolimata leinakellad helisema,” kirjeldab August Kitzberg, vt vihikut “Jakobson on surnud!” (1965).

Rahvusliku liikumise üht juhti, Sakala toimetajat ja Eesti esimest teaduslikku põllumeest siirdusid teedelagunemise ajast hoolimata ära saatma rahvahulgad. Viimased verstad Kurgjale tuli läbida poris ja vees, mis ärasaatmisel osalenud kirjanik Kitzbergi sõnul oli “sügavam kui kalossid kõrged”.

Kurgjal vaatas kõikjalt vastu tegutsemistahtelise ja süsteemikindla mehe poolelijäänud töö: veski jõe peal, torniga elumaja vaevalt katuse all, mesilased tukkumas tarudes. Kuskil aianurgas ootas asjata oma peremeest hirmunud silmadega metskits, teisal plagistas kui ilmaime nokka taltsutatud kurg.

Carl Robert Jakobson (1841–1882) ehk Linnutaja jäi puhkama kuusemetsa alla, kodukalmistule. Sama aasta juulikuus, tema sünnipäeval, kogunes rahvas taas spontaanselt Vändra metsas.

“Võeti Kurgja tammi alt raske graniit-blokk, mis Jakobson ise püssirohuga oli suurest kivist lõhki lasknud, köite ja ahelatega jõest välja, aeti saelaudade peale, inimesed, nii palju kui neid ligi mahtus, asusid köitega vedama ja vaimustatud isamaalaulude saatel tiriti raske kivi jõe äärest metsa surnuaiale “Jakobsoni hauakabeli nurgakiviks”,” on meenutanud Anton Jürgenstein (ibid.).

Pärast käinud sakste ringkonnas jutud: eestlastele olla uus palverändamise koht asutatud, mida tulla silmas pidada – märkis omaaegne Postimees. See osutus prohvetlikuks tähelepanekuks.

“Jakobsoni talumuuseum,” vastab rõõmus hääl, kui tänapäeval Kurgjale helistada, ja ütleb “tere tulemast”. Talukoolitused, töötoad, Sakala tee matkad – aastas külastab Linnutaja talu üle 30 000 inimese.

“Lõunasse madalduv lauskmaa üksikute madalate künnistega, vaiksevoolulised jõed, metsatukad vaheldumisi soomassiividega,” kirjeldab Jaan Eilart sealset ümbrust raamatus “Looduse õpperajad” (1986). Nõnda nägi seda kanti ka Carl Robert Jakobson, kui ta 1872 Vändra maile vallakirjutajaks läks ja Pärnu jõe kaldale talu otsustas rajada. XX sajandil sai sellest Jaan Eilarti sõnul “väärikas ökotalu, ajaloolise eksperimendi koht”.

Laudas elavad eesti hobused, maakarja veised, valgepäised lam- bad. Jakobsoni alustatud kümne välja süsteemis põllulapikesed annavad pisut saaki, majandada tuleb ka 35,8 ha suurust metsa.

Igal kevadel panevad muuseumi töötajad kirja, millal saabuvad Jakobsoni ämma istutatud lehise otsa pesitsema toonekured – mullu näiteks 4. aprillil. Sedagi traditsiooni alustas talu rajaja.

Linnutaja looduskaitselised mõtteterad püsivad vägagi aktuaalsed, näiteks: “Kergemeelne metsade hävitamine on ühtlasi terve maa viljaharimise ja karjakasvatuse nurjamine.”

Kui muuseumi direktor Monika Jõemaa peaks aga jõuluõhtukõnet Jakobsoni sõnadega alustama, valiks ta järgmised: “See on iga hea teo võimus, et ta teiste juures sarnaseid tegusid ilmsiks äratab.”

Pärnu jõe mõlemal kaldal kulgevad vanad teed Suurejõe poole, allavoolu jääb ka Särghaua talu, kirjanik Ernst Peterson-Särgava vanematekodu, nüüdne Tallinna Tehnikaülikooli õppekeskus, kus saab pilgu heita Eesti maapõue arhiivile – välja on pandud 344 puursüdamikku.