Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Koiva ja Mustjõgi: tõttava vee lummus

Koiva ja ta lisajõed pakkusid kunagi tööd palgiparvetajatele, tänapäeval aga võimalusi paadi- matkajatele. Foto: Ingmar Muusikus.

Koiva ja ta lisajõed pakkusid kunagi tööd palgiparvetajatele, tänapäeval aga võimalusi paadi- matkajatele. Foto: Ingmar Muusikus.

See on nii kena peovalss, et kõik lähevad tantsima, ja kes millegipärast keerutada ei saa, kuivatab silmanurki: “Istun Koivajõe kaldal, kuulatan voogude viit, mõtlen kallima peale, kes on kaugel siit.”

Ka Lätimaa laulab samal viisil: “Dažu skaistu ziedu Gaujā kaisīju...” ja laulab ehk vägevamaltki, sest Gauja ehk Koiva on Läti pikim jõgi (452 km). Kõrgete metsaste liivakallastega kaunitar, keda juba 1973. aastast Valmiera ja Sigulda juures on hoidma seatud rahvuspark. Liivakivikoopaid leidub Eesti poolelgi, ning üks neist, mille suu Karisöödil, pidi isegi üle piiri Koivaliina mõisa juurde välja viima. Mõniste mõisniku koer Monarh olevat kunagi jänest taga ajades selle kümnekilomeetrise käigu läbinud.

Kõige kaunim jõgi, aga ka kõige petlikum ja võrendlikum – nagu viitab Valgamaa koduloouurija Harri Kübar vihikus “Matkad Koiva jõel” (1983) ning sama kinnitavad ka kalastajad ja kanuutajad.

Koiva ja tema lisajõgede vood kannavad mere poole kadunud liivlaste ajalugu. Henriku kroonika kirjutab, et 1211 käisid saarlased, läänlased ja rävalased piiramas liivlaste vanema Kaupo kuulsat Turaida linnust. Turaida tähendab liivi keeles jumala aeda (tora aida) ja vaadet sealselt ürgoruservalt Koivale võibki nimetada jumalikuks. Saarlased lähenesid tookord laevadega mööda jõge. Riiast saabus aga liivlastele ja sakslastele abivägi ning eesti hõimud kaotasid 300 laeva ja 2000 meest.

Koiva lisajõe Jumara ehk Ümera kaldail 1210 suvel saavutatud võidust ammutame aga tänini jõudu. Lahinguid on sealkandis peetud hiljemgi. Hea, et Eesti ja Läti vahel pärast Vabadussõda piiri paikapanemisel raginaks ei läinud.

Tänapäeval on meil õnn Koivat kui piirijõge 18 kilomeetri pikkuselt lätlastega jagada. Lõik algab veidi ülalpool Mustjõe suuet, Taheva lastesanatooriumi lähistel ning lõpeb Koikküla all Vaitka männikutes, kus ligiduses kunagi elasid rahvaarstid Surid.

Vana-Suri nime all tuntud Kusta Taitsi (1842–1921) kohta saab Marju Kõivupuu raamatust “Rahvaarstid Võrumaalt” lugeda ka järgmist rahva mälestust: “Kõrd olnug Suri Kusta kirikun ja poig ja tütär olliva kodu Koiva ääres. Tütär olli kukkunu vette. Vana olli kirikun röögätänü: “Tütär kukku vette!” Ärä es uppu, olli vällä saanu.”

Tähendab, Vana-Suri nägi eemal viibides, mis kodus juhtus. Ta mõistis inimesi aidata, ka usse välja kutsuda, aga ära ei tapnud ta ühtki looma, ei ussi ega kärbest.

Roomajaid leidub sealkandis tõesti rohkesti – ka vaskusse. Nende elupaiku turvab nüüd Koiva–Mustjõe maastikukaitseala. Tellingumäe vaatetornist (24 meetrit) näeb osa avarast Mustjõe luhast, kus sada aastat tagasi kõik mehkad ja hipid heina tegid. Legend kõneleb, et kunagi jäi Mõniste kant nii tühjaks, et laanes hõikas vaid üks mees, kes oli Mehka ja talle vastas viimaks üks naine – kes oli siis Hipp. Uuemal ajal, kui keegi enam niita ei tahtnud, tulid appi veised. Koiva maastik võib tänapäevalgi olla üsna sarnane sellega, mis ta oli tuhat aastat tagasi, märgivad Aavo Kokk ja Andres Eilart raamatus “Pintsliga tõmmatud Eesti”.

Sajahektarisel Koiva puisniidul elab tammeõõnsuses punase raamatu tegelane eremiitpõrnikas, keda meil võibki vaid sealt leida.

Ka koprad tegutsevad ja matkajad ei saa öösiti und, sest elukad närivad raginal telgi ümber puid. Teadaolevalt kütiti viimane piiber just Koival aastal 1841, enne kui ta 1957 Eestisse tagasi ujus.