Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Koiva ja Mustjõgi: tõttava vee lummus

Koiva ja ta lisajõed pakkusid kunagi tööd palgiparvetajatele, tänapäeval aga võimalusi paadi- matkajatele. Foto: Ingmar Muusikus.

Koiva ja ta lisajõed pakkusid kunagi tööd palgiparvetajatele, tänapäeval aga võimalusi paadi- matkajatele. Foto: Ingmar Muusikus.

See on nii kena peovalss, et kõik lähevad tantsima, ja kes millegipärast keerutada ei saa, kuivatab silmanurki: “Istun Koivajõe kaldal, kuulatan voogude viit, mõtlen kallima peale, kes on kaugel siit.”

Ka Lätimaa laulab samal viisil: “Dažu skaistu ziedu Gaujā kaisīju...” ja laulab ehk vägevamaltki, sest Gauja ehk Koiva on Läti pikim jõgi (452 km). Kõrgete metsaste liivakallastega kaunitar, keda juba 1973. aastast Valmiera ja Sigulda juures on hoidma seatud rahvuspark. Liivakivikoopaid leidub Eesti poolelgi, ning üks neist, mille suu Karisöödil, pidi isegi üle piiri Koivaliina mõisa juurde välja viima. Mõniste mõisniku koer Monarh olevat kunagi jänest taga ajades selle kümnekilomeetrise käigu läbinud.

Kõige kaunim jõgi, aga ka kõige petlikum ja võrendlikum – nagu viitab Valgamaa koduloouurija Harri Kübar vihikus “Matkad Koiva jõel” (1983) ning sama kinnitavad ka kalastajad ja kanuutajad.

Koiva ja tema lisajõgede vood kannavad mere poole kadunud liivlaste ajalugu. Henriku kroonika kirjutab, et 1211 käisid saarlased, läänlased ja rävalased piiramas liivlaste vanema Kaupo kuulsat Turaida linnust. Turaida tähendab liivi keeles jumala aeda (tora aida) ja vaadet sealselt ürgoruservalt Koivale võibki nimetada jumalikuks. Saarlased lähenesid tookord laevadega mööda jõge. Riiast saabus aga liivlastele ja sakslastele abivägi ning eesti hõimud kaotasid 300 laeva ja 2000 meest.

Koiva lisajõe Jumara ehk Ümera kaldail 1210 suvel saavutatud võidust ammutame aga tänini jõudu. Lahinguid on sealkandis peetud hiljemgi. Hea, et Eesti ja Läti vahel pärast Vabadussõda piiri paikapanemisel raginaks ei läinud.

Tänapäeval on meil õnn Koivat kui piirijõge 18 kilomeetri pikkuselt lätlastega jagada. Lõik algab veidi ülalpool Mustjõe suuet, Taheva lastesanatooriumi lähistel ning lõpeb Koikküla all Vaitka männikutes, kus ligiduses kunagi elasid rahvaarstid Surid.

Vana-Suri nime all tuntud Kusta Taitsi (1842–1921) kohta saab Marju Kõivupuu raamatust “Rahvaarstid Võrumaalt” lugeda ka järgmist rahva mälestust: “Kõrd olnug Suri Kusta kirikun ja poig ja tütär olliva kodu Koiva ääres. Tütär olli kukkunu vette. Vana olli kirikun röögätänü: “Tütär kukku vette!” Ärä es uppu, olli vällä saanu.”

Tähendab, Vana-Suri nägi eemal viibides, mis kodus juhtus. Ta mõistis inimesi aidata, ka usse välja kutsuda, aga ära ei tapnud ta ühtki looma, ei ussi ega kärbest.

Roomajaid leidub sealkandis tõesti rohkesti – ka vaskusse. Nende elupaiku turvab nüüd Koiva–Mustjõe maastikukaitseala. Tellingumäe vaatetornist (24 meetrit) näeb osa avarast Mustjõe luhast, kus sada aastat tagasi kõik mehkad ja hipid heina tegid. Legend kõneleb, et kunagi jäi Mõniste kant nii tühjaks, et laanes hõikas vaid üks mees, kes oli Mehka ja talle vastas viimaks üks naine – kes oli siis Hipp. Uuemal ajal, kui keegi enam niita ei tahtnud, tulid appi veised. Koiva maastik võib tänapäevalgi olla üsna sarnane sellega, mis ta oli tuhat aastat tagasi, märgivad Aavo Kokk ja Andres Eilart raamatus “Pintsliga tõmmatud Eesti”.

Sajahektarisel Koiva puisniidul elab tammeõõnsuses punase raamatu tegelane eremiitpõrnikas, keda meil võibki vaid sealt leida.

Ka koprad tegutsevad ja matkajad ei saa öösiti und, sest elukad närivad raginal telgi ümber puid. Teadaolevalt kütiti viimane piiber just Koival aastal 1841, enne kui ta 1957 Eestisse tagasi ujus.