Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Koguva ehk Sõgeda: vaba rahva küla

Koguva tarede palgid tuli tuua mandrilt, vaid paatide kiilupuuks sobivad tammed ehk kasvasid külametsas. Foto: Ingmar Muusikus.

Koguva tarede palgid tuli tuua mandrilt, vaid paatide kiilupuuks sobivad tammed ehk kasvasid külametsas. Foto: Ingmar Muusikus.

Igast külast võiks olemas olla laul. “Kui Koguvasse jõudsin, seal üks lahke laulumöla. Seal sõgede, mõgede, kõkkide heal, ei kuulda kurja sõna eal.”

Need read pärinevad XX sajandi lõpust, Muhu kõiki külasid tutvustavast laulust. Teine variant ütleb “lahke laulumöla” asemel “pehme jutukõla” – mis on küll pea üks ja seesama (vt ka Ingrid Rüütli raamatut “Muhumaa laule ja lugusid”). Muhu kiel oogi sõuke laalev kiel!

Kes Koguvasse sisse käänab selle toreda laulu järge otsima, näeb saare- ja vahtrapuid kooldumas üle talutarede (enamasti roogkatused), muidugi kiviaedu ning neil puhkavaid paate.

Mida eakam aed, seda sammaldunum, kaunim välja näeb. Samblauurija Leiti Kannukene märgib, et eriti dekoratiivsetena paistavad Koguval silma paasmeelik ja ka läikulmik.

Fotograaf Ingmar Muusikus hindab Koguva sumbküla eriti fotogeeniliseks maastikuks. Kõveratel külatänavatel astudes, kuhu suunas ka ei vaataks, ikka avaneb tihedasti uusi motiive.

Ümber küla aga... “Põhjas on kivid ja kadakad, hommikus põllumaa paene, lõunas on liivased lapimaad, meri õhtus on kuri ja vaene,” kirjutab küla Tooma talust pärit kirjanik Juhan Smuul poeemis “Kuidas Koguva küla käis punavooris” (1947). Inimeste kohta ütleb “on neile omane mingi kare ja kinnine uhkus” /.../ “ja kui mitte täitsa, siis suuremalt jaolt nende varal maailm seisab ülal” (“siiski on hea, kui nii mõtleb endast üks küla”).

Pärdi talu endises laudas asuvas Muhu muuseumi kunstitallis astub külalistele vastu perenaine Mall Noormets, pakub kohvi, räägib Koguva ehk Sõgedate küla põlistest vabadest meestest ning soovitab vaatama minna küla uut sadamat. “Sõgedate küla toimib siiamaani. Mehed ehitavad tänini maju, laevu ja püüavad kala ning naised teevad käsitööd! Kui külalised tulevad, siis ei saa nad enam minema – kipuvad jääma kolmeks päevaks. Eriline aura paneb ajataju kaotama.”

Perenaise Muhu seeliku põhitooni annab seesama sügav kullerkupu- ehk miinikollane, mis pärineb 1917. aastal põhja lastud Vene sõjalaeva Slava miinidest, kust muhulased aastaid manti võtsid. Seelikutriipude teised värvid on ümbruskonna põllu- või aasaõitelt leitavad. Muhu-roosaks värvib vahel taeva ka loojuv päike.

Juhan Smuuli teos “Kirjad Sõgedate külast” selgitab sõgeda-seost. Koguva vaarisa olla sõidutanud parun Buxhoevdeni üle väina ühes tema tõlla ja nelja hobusega. Valju tuulega olnud tüüripuud hoida raske. Buxhoevden aga istunud kippari kõrval ja muudkui surunud oma suure kõhuga vastu tüürivart. Kippar põrutanud parunile: “Kapten laevas, jumal taevas, kasige siit minema!”

Buxhoevden lahkunudki tüüripuu juurest, pärast maabumist aga öelnud: “Sa sögge mees!”

Koguva maad kinkis ordumeister Wolter von Plettenberg 1592 Schmuulide suguvõsa rajajale Hansule truu teenistuse eest. Hallist ajast säilitasid kaheksa talu rajanud Hansu (Hanske) järeltulijad oma privileege ning vedasid posti – hobuste ja uiskudega. Igal talul leidus tükike põldu, teine karjamaad – tööd tuli teha üheskoos ja vaja oli seejuures omavahel hästi läbi saada.

1970ndatel sai küla etnograafilis-maastikuliseks kaitsealaks. Kaitse all püsivad Koguva majad nüüdki, aga see pole ainult muuseum või suvituspaik – sügisel lähevad külast lapsed Muhu kooli.

Kunstitallist saadud plaadil mängib saare teise otsa mees Villu Veski saksofoni. Selleski muusikas püsib terve kirev maailm kenasti koos.