Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Kalevipoja võitlusmailt: Pandivere

Vaade Pandivere kõrgustiku kõrgeimast tipust, 166meetriselt Emumäelt 2017. aasta sügisel. Foto Ingmar Muusikus.

Vaade Pandivere kõrgustiku kõrgeimast tipust, 166meetriselt Emumäelt 2017. aasta sügisel. Foto Ingmar Muusikus.

Sääreluida sadadella, käeluida koormatella, turjaluida tuhandella, küljeluida kümme tuhat. Virnas katsid surnud välja…

Assamallas hangusivad. Nii kirjeldab Friedrich Reinhold Kreutzwald meie rahvaeepose 17. peatükis.

Kohutavat taplust raudmeestega Viru laial väljal kroonis Kalevipoja ja vellede võit. Rakvere lähistelt Assamalla nurmedelt ongi leitud igivanu relvajäänuseid.

Pealiku hobune vajus aga vaenlase jälitamisel rappa ja uppus. See polnud esimene suksu, kelle vägilane sealkandis kaotas. Varasem õnnetus juhtus, kui Kalevipoeg maad haris – seal, kus tänapäeval asuvad Neeruti mäed.

Töö käis pöörase hooga, ühe käega kiskus Kalev kuuski üles, teisega hoidis adrakurge. Hobune puhkuseviivu ei saanud, nii pidi loom käigu pealt kusema. Suurematest sortsudest olevat tekkinud Äntu järved.

Hobuse kusi on kollane, hägune ja vahutav, Äntu järved aga looduslikest veekogudest Eesti kõige selgeveelisemad. Põhjani läbipaistvat Sinijärve (sügavus kaheksa meetrit) on peetud ka meie kõige sügavamaks allikaks.

Ehk tekitas hobune lahistades pinnasesse vaid võimsad lehtrid, kuhu hiljem järved asusid? Pidi see ju suur loom olema, sest Neeruti ooside ehk künnivagude laius ulatub 10–15 meetrini.

Kui Kalevipoeg viimaks töö lõpetas, pani ta hobuse kammitsasse ja läks Tallinna poole muid asju ajama. Muidugi liikus “laias muistses laanemetsas” susisid, need ründasid.

“Tühiaugumägi, Veskimägi, Kabelimägi…” loetleb Helmut Joonuks raamatus “Kalevipoja paigad” (1982) hiidhobu jäänustest tekkinud Assamalla küngaste nimesid.

Hobuse murdmise hirmu mäletavad veel praegusedki vanaemad ja jutustavad oma lastelastele. Jahindusajaloolase Ilmar Rootsi andmeil murdsid hundid aastail 1951–1962 Eestis 537 hobust.

Pandivere keskuses Väike-Maarjas asuva Georgi söögitoa nime võib võtta ilmse vihjena teisele meie suurele jõukarastajale – samast pärit Georg Luri- chile. Kalevipoja kujusid vormiski Amandus Adamson Lurichi järgi.

Väike-Maarja sõsar on Suure-Maarja. Naaberkihelkonna keskus Ambla on nime saanud ikka meie kaitsepühakule Maarjale pühendatud kiriku järgi.

Pandivere kõrgustiku, 60kilomeetrise läbimõõduga paekõviku servadest lähtub jõgesid igasse ilmakaarde.

Läände läheb Pärnu jõestik, põhja jooksevad Jägala, Valgejõgi, Kunda… Peipsi poole tõttab Avijõgi, lõuna poole hoiavad Põltsamaa ja Pedja jõestikud. Valgejõe ja Põltsamaa jõe allikad asuvad ühe ja sama Kasemäe talu maadel, mõnisada meetrit vahet.

Vetes leidub rohkem nitraate kui Lõuna-Eestis – kannab ju Pandivere lai turi meie kõige viljakamaid ja ka rohkesti väetatud põllumaid. Oma esimehe järgi Boriss Gavronski impeeriumiks kutsutud Väike-Maarja kolhoosis võis kombainer teenida üle tuhande rubla kuus (mitu korda rohkem kui toonane ülikoolilõ-petaja). 1990. alguses lagunes kolhoos 30 ettevõtteks, millest mõned, Äntu Mõis, Kaarli talu, Kaivere talu, on kujunenud mahetootjaks.

“Jõgede tervis on 1990. algusega võrreldes palju paranenud,” märgib hüdrobioloog Peeter Pall.

Roheliste esimene rattaretk suundus 1988 Virumaale, et protestida fosforiidikaevanduste vastu. 25 aastat hiljem käisid rattaretkelised taas Pandiveres, sest fosforiidikaevandamise ideed olid uuesti päevakorral… Siis tuli kõne alla ka hoopis uus mure – mesilaste hukkumise pärast.

Keegi valvab selle maa üle… Aastal 1970 kirjutas Betti Alver oma luuletuses “Tuulelapsed”: “Aga teie lennake sinna, kuhu siit aknast ei näe. Laugelt lennake tuulelapsed üle Laiuse mäe. /.../ Tehke tiir üle Piibe tee. Tehke kaar üle Albu valla, üle Kaarli, Muuga ning Ao, üle Aegade Assamalla, üle Kääpa ja Künnivao.”