Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Kaali väli: Tarapita maandumispaik

Kaali 22 meetri sügavuse peakraatri teravnurkselt murtud dolomiit­servad jutustavad meteoriidi tohutust energiast. Foto Ingmar Muusikus

Kaali 22 meetri sügavuse peakraatri teravnurkselt murtud dolomiit­servad jutustavad meteoriidi tohutust energiast. Foto Ingmar Muusikus

Kes Kaalit külastab, näeb esmalt koolimaja.

“Vaat kui ilusti kopsatas, täpselt kooli kõrvale sadas,” olevat keegi turist tähele pannud.

Saaremaa Kaali kool alustas 1920. aastal, mil seal hakkasid õppima Kõljala, Putla ja Sagariste külade lapsed. Meteoriit kukkus 1500 aastat enne Kristust. See vanusehinnang on saadud söe abil. Plahvatuspaigas kasvanud kuusemets süttis. Geoloog Jüri Plado hinnangul langeb puude vanus ajajärku 1530–1450 aastat eKr.

Kaali on maa-alalt pisim rahvusmaastiku kandidaat, kui peame silmas vaid 110meetrise läbimõõduga peakraatrit. Suure sündmusega on seostatud aga üheksat struktuuri (kõrvalkraatrid) ja see meteoriidiväli on juba võrreldav Tartu Toomemäe või Tallinna Toompeaga (millest on plaan kirjutada rahvusmaastike sarja viimases, 50. loos). Kaitseala hõlmab 83,7 ha.

Kaaliga seotud maastikke asub ka teispool Suurt Väina. “Virumaal, kus oli mägi ja see üpris ilus mets, milles rahva jutustuse järgi olevat sündinud suur jumal, keda Tarapitaks hüütakse ja kust paigast see olevat Saaremaale lennanud,” kirjutab Läti Henrik 1220. aastal. Jutt käib pühast mäest Virumaal Ebaveres. Võimalik, et just sealkandis sisenes Kaali meteoriit atmosfääri, süttis tulekerana ja pealtnägijale jäi mulje, et tükk Päikest kukkus alla.

“Mis puutub plahvatusse, siis seda kuuldi kogu Mandri-Eestis ja Lääne-Rootsis,” on märkinud kraatreid uurinud Agu Aaloe.

Tartu ülikooli geoloogiamuuseumi peavarahoidja Mare Isakar võib huvilisele tutvustada Kaalist leitud tuhmmusti, mõnegrammiseid meteoriidikilde. Just selliseid, plahvatuse käigus tekkinud šrapnelle leidis kõrvalkraatreist 1937. aastal magneti abil mäeinsener Ivan Reinwald. See oli tõestuseks, et Kaali järv pole mitte vulkaanilise sünnilooga, nagu arvasid XIX sajandi geoloogid, vaid meteoriitse päritoluga. Hiljutiste uuringute käigus on leitud ka suurem, 400grammine fragment.

Arvuti abil (geokogud.info) saab igaüks pisematele Kaali kildudele pilgu heita. Tüüpiline nik­lirikas raudmeteoriit, kõnelevad asjatundjad. Maailma mastaabis vähem haruldane kui kivimeteoriit – seda tüüpi taevakivid tabasid Pilistveret 1863. aastal.

Siiski – Kaali on väga hästi vaadeldav... “Kaali on maailma kauneim kraater,” pealkirjastas oma Eestis Looduses 2017. aastal ilmunud artikli Jüri Plado. RMK poolt peakraatrisse rajatud betoontreppide asemel oleks tema sõnul mõistlikum olnud ehitada kraatrivälja vaatluseks torn.

Katastroof on andnud nime Püha kihelkonnale. Peakraatrit, pühaks peetud järve, ümbritses kunagi lai kiviaed, mida on peetud kultuslikuks rajatiseks. 1976. aasta kaevamistel tuli peakraatri vallist välja merevaiku, Skandinaavia päritolu sõlg ja hõbevõrusid. Leid andis pealkirjad Lennart Meri raamatutele “Hõbevalge” ja “Hõbevalgem”.

Meie president pidas meteoriidi langemist tähtsündmuseks muinasaja Läänemere ääres ja seostas seda Kreeka Phythease reisil (umbes 320. aasta eKr) kirjeldatud, kuue päevateekonna kaugusel Britanniast põhjas asuva maa Ultima Thulega.

Teiste autorite vahendusel on säilinud Phythease tsitaat: “Barbarid näitasid meile kätte koha, kus päike heidab magama.”

Kui abiellujad Kaalit külastavad, on kombeks, et pruut uputab järve oma neiupõlvenime. Kord põua ajal polnudki aga kraatris vett...

“Suured asteroidid tabavad meid väga harva, väikesed aga kogu aeg. Meil on viimaste sajandite jooksul olnud väga palju õnne,” sõnab jutustaja Urmas E. Liivi filmis “Kaali saladus”.