Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Järvselja: metsa võimalus omapäi olla

Laudtee kulgeb 300 meetri pikkuselt mööda Järvselja ürgmetsa­kvartali serva ja pakub võimalust heita pilku vanadusest nõrkenud puudele, tuule­heidetele. Foto: Ingmar Muusikus.

Laudtee kulgeb 300 meetri pikkuselt mööda Järvselja ürgmetsa­kvartali serva ja pakub võimalust heita pilku vanadusest nõrkenud puudele, tuule­heidetele. Foto: Ingmar Muusikus.

Tartumaal põlises metsamaastikus, millel nimeks Peravald ehk mõisa järgi ka Kastre-Peravald, asub Järvselja. Ürgmetsa asupaik, aga samas ka teadusküla – Eesti Maaülikooli õppe- ja katsemetskond.

Kui metsaökosüsteemide professor Veiko Uri peaks Järvseljat külalisele tutvustama, alustaks ta Kuningmänni teretamisest. Kuningmänd on hästi vana, suure tüvemahuga, võimas metsapuude kuningas.

Edasi viiks retk kõrgete kuuskede (40meetrised) juurest ürgmetsakvartali, Eesti vanima metsakaitseala serva. Kuuskedest-mändidest kaugelt kõrgemana (130 meetrit) paistab samas silma seiremast, mis mõõdab gaasivahetust ökosüsteemi kohal. Oma ringkäigu lõpetaks Veiko Uri Järvselja jahilossis.

Eesti metsateaduse rajaja Andres Mathiesen teatas 25. mail 1921 kirjalikult Tartu Ülikooli rektorile (asudes ise Järvseljal, “üle Wõnnu Tartumaal”), et Kastre-Peravalla mets on võetud ülikooli valitsemise alla. Seal esinesid pea kõik metsa kasvukohatüübid ning ka jahiloss, mis sobis õppejõudude ja üliõpilaste eluruumideks.

1924 märkis ülikool maha ürgmetsakvartali, reservaadi piirid, mis püsivad tänini ning hoiavad pikalivarisenud tüvede ja noore metsa häiludega maalilist metsatükki. Jaan Eilart on maininud paiga sugulasjooni Alutaguse ja Kõrvemaaga, kus omatahtsi kasvavat metsa leiab näiteks Jänijõe uhtlammilt.

Mehikoorma mees ja võru keele eestseisja Urmas Kalla teab, et looduskaitsekvartali loomist kaaluti ka mõnele Järvseljast mitte kaugel asuva Jõmmsoo saarele. “Olen seal näinud vägevaid kände, nii et esimesel Eesti ajal võis sealkandis tõesti uhke ürgmets kasvada. Võib-olla jäi koht keskusest liiga kaugele.”

Andres Mathiesen (1890–1955) on kirjutanud: “Kui põllupeenral kasvab vana põline mänd, millest vanaperemees oma pojale nii mõndagi pajatanud, siis vaevalt suudaks vanaperemehe varisemise järel tema järeltulija seda mändi kõrvaldada, olgu küll, et see mänd osalt põldu varjab ka kurnab. /.../ Võib-olla ulatub nii  mõnegi vanema puu iga tagasi neisse aegadesse, kus meie esivanemad neid samu puid jumaldasid ja neisse erilise aukartusega suhtusid. See jumaldamine kandus edasi põlvest põlve ja kestab varjatud kujul rahva südames veel praegugi.”

Iseloomulikku Eesti ürgmetsa olid Tartu Ülikooli õppejõud Johannes Piiper ja Fedor Bucholtz otsinud juba 1921. aasta suvel Virumaalt Simuna, Paasvere ning Muuga kandist. Kirjeldab Johannes Piiper raamatus: “Pilte ja hääli Eesti loodusest”: “Leidsime end kirjus puudelabürindis, mis koosnes põlistest kuuskedest ja jämedaist haabadest. Ühed neist tõstsid oma hiigelkroone taeva poole, teised toetusid kõige imelisemais seisangutes oma tugevamatele kaaslastele või lamasid abitult rohupuhmaga kaetud metsapinnal. /.../ Surmarahu, mis siin valitses, häiris ainult pasknääri karm häälitsus.”

Paasvere–Muuga metsades ei tulnud kaitsealast midagi välja tee-ehituse tõttu. Olukord Eesti Vabariigi alguses sarnanes praegusajaga, mil on kogetud erametsade rutulist mahavõtmist ja küpseks saanud riigimetsade ulatuslikku raiet.

Järvselja jahiloss hävis tules 1948, kuid tõusis fööniksina tuhast 1980. Taastamist juhtisid siis kunagised metsandustudengid eesotsas minister Heino Tederiga. Männipalgid tulid metskondadest üle Eesti.

Heino Tederi kursusevend Ülo Erik püstitas 1946. aastal Järvseljal geodeesia praktikumi ajal omalaadse rekordi. Soniga keerutades püüdis ühe tiiruga mütsi 46 parmu. Ka korjasid kaaslased pärast päevatööd temalt 90 puuki.