Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Haanja, Plaani, Misso: Eesti lumetsoonis

Vaade Luutsniku–Murati teelt Võidumäe otsast Vihkla peale. Foto Ingmar Muusikus

Vaade Luutsniku–Murati teelt Võidumäe otsast Vihkla peale. Foto Ingmar Muusikus

Võru linnas ei pruugi talvel lund ollagi ja rentslis soliseb vesi, aga Haanja pool, otsekui imeväel, looduspargi piirist Mõksi külas läheb maa valgeks.

Midagi juhtub veel – kõrvad plõksatavad lukku, kui Vällamäe metsane küür paistma hakkab. Haanimiihhi komme on Võrole puuti sõiten masinal käik välja võtta ja kestlikult Kosele veereda. Vabakäigu kestusrekord Haanjast laskumisel olevat 4,7 kilomeetrit.

“See on suur looduse saladus, mille ma avastanud olen,” kõneles tõrva ja märgade riiete järgi lõhnavas Haanja kooli suusabaasis tuntud treener Harri Neem (1919–2011). Äkiliste laskumistega Haanja suusamaratoni käivitaja oli pikaajaliste vaatlustega välja selgitanud Eesti lumetsooni, kus ühelgi talvel lumepuudust pole.

Lumetsoon algab Missost ja kulgeb üle Ruusmäe Haanjasse, lumi püsib seal aprilli keskpaigani ning põhjanõlvadel isegi juuni alguseni. Harri Neeme meelest tulnuks Tartu suusaspordikeskus rajada Plaanile. “Ju vist natuke hõredamad õhukihid ja pikad varjud mägede ja kinkude taga madalalt käiva päikese ajal ei soodusta üldist soojenemist,” ütleb oma “Haanjamaa” raamatus Albert Ivask.

Haanjaks võib pidada 6–7kilomeetrise raadiusega sõõri, kus kõrgused ulatavad üle 250 meetri üle merepinna – keskpunktiks vaatetorniga Suur Munamägi. “Tähtsa kotus” on ka Suure Munamäe kaksikvend, 302 meetri kõrgune karmiilmeline Vällamägi, kuhu ärimehed 1990. aastatel laskumisnõlvu plaanisid.

“Sel metsasel mäekuplil elavad nõiad, kes näitavad end vaid ududena,” kõneleb legend. “Udud tõusevad mägedele siis, kui nõiad vihastavad. See juhtub siis, kui inimesed sellelt mäelt puid lõikavad.”

Rohelised pakkusid alternatiiviks välja lageda laega Vorstimäe (268,5 m), aga jäi sinnagi ehitamata.

Albert Ivaskilt seisab kirjas, et kui Vällamägi “tossab” (aurab), tuleb paari päeva pärast vihma. Rõuge kihelkonna uurija Mari-Ann Remmel on Plaksi külast üles tähendanud: “Vihma vaia om – sis tedä ei tulõq. Munamägi aja pilveq lakja. A sis, ku hain mahaq saa niidetüs kõikil, siis Munamägi uma torniga selle pilve kinniq püüd, sis piksepilv keerutas niikavva, kui siin Haani kottal peris tühäs saa.”

Nende paikade põliselanik kähr (mäger võru keeles), nagu jäljed näitavad, käänab Rõuge poole, meie kõmbime Misso suunas. Läheme mitte Missole, vaid Misso – külarahvas seab teekäija keele lahkesti õigeks. Tsiistrenukas elavad külalislahked inimesed.

Kui kirikuõpetaja Harri Haamer 1948. aastal ootamatult vangistati, leidis tema pere sealtkandi taludest seitsmeks aastaks varjupaiga. Toona poisieas Eenok Haamer pidi üksvahe elama lausa maa all. Kui isa Harri Siberist tagasi jõudis, otsis ta oma lähedased üles, ja ühel päikesepaistelisel augustipäeval 1955. aastal kõndisid nad vabadusse, Plaani kiriku juurde, kust viis buss linna.

“Hea, kui on olemas selliseid kohti, mida meenutada ja mis on järeltulijatele äkitselt ka tähtsad – nagu Plaani,” kõneleb Eenok Haamer. “Minu jaoks püha paik, kus üks pöördeline hetk on olnud.”

Polegi vaja tingimata vaatetorni ronida, et Haanjamaa pehmet ilu näha. Vahel võib seal olla nii vaikne, et kuuled sarapuupõõsaid omavahel kõnelemas. Mäed-vaarad, metsaservad, tuulised järvesilmad, paikavajunud palktared, saunaköksid...

“Ku om sannapäiv, sann om kütet, parasjago saistunu, sann esi ja vüürüs kõrda tett, sanna akõn kuuma viiga selges mõst – om aig sanna minnä,” kirjutab Kalle Eller raamatus “Mi uma savvusann” (2012).