Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Häädemeeste rand: luidete ja trasside servas

Kabli linnujaamas Pärnumaal uurivad ornitoloogid võrkpüüniste abil värvu­liste rännet. Foto Ingmar Muusikus.

Kabli linnujaamas Pärnumaal uurivad ornitoloogid võrkpüüniste abil värvu­liste rännet. Foto Ingmar Muusikus.

Külastaja, kes peenes Pärnu hotellis uudishimulikult numbritoa külmkapi avab, võib sealt leida tuletorni pildiga veepudeli.

Häädemeeste märjukest reklaamis juba 1979. aastal telekas Uduvere Ärni ehk Ernst Kern, kes ka “kuskil Pärnu ligidal” elas. “Mede Uduvere poodi tuuakse iga kuu kolmandamal kolmapäeval kuus kasti õlut, see on kolme mehe kolme tunni töö,” kõneles ta. “Joome siis sinuga õllevabriku terviseks, aga Häädemeeste vett.”

Tiiu Pukk osutab raamatus “Ikla, Häädemeeste, Uulu” (2000) mõnele viisile, kuidas paikkond võis nime saada. Näiteks olnud seal poisid vanasti nii head, et kandnud tüdrukutele pühapäeval loomade joogivee lauta. Teine versioon – et nime andsid Häädemeeste oja kaldal elanud pidalitõbised, keda rahvas kutsus “headeks inimesteks”, sest traditsioon ei lubanud halba õige nimega nimetada.

Luitelise rannaala muude kaubaartiklitena peale maapõuevee võib üles lugeda kohalikust savist põletatud ahjukive, mida pottsepad kõvaduse pärast raskesti mõõtu töödeldavaks pidasid; kurke, mis kolhooside ajastul ka Peterburi turule jõudsid, ning kala, mis tänapäeval kohalike elanikeni aga harva jõuab.

Randa nimetavad kohalikud “kavalamaks” Pärnu liivaplaažist. Leidub väikesi lahtesid, neemikuid. Veidi sügavamad kohad vahelduvad liivaseljandikega. Madalvee aegu paljanduvad kivikülvid. Öiti võib vahel rannast leida huvilisi, kes loodavad näha merelt paistvaid salapäraseid tulesid.

Peaaegu igaüks tunneb lüpsimeistriks kutsutud väike-lehelinnu laulu (“silk-solk”). Nigula looduskaitseala direktori Henn Vilbaste eestvedamisel asutatud Kabli linnujaam on andnud aga kaks Eesti jaoks haruldaste lehelindude esmaleidu: oktoobris 1973 jäi seal Helgolandi tüüpi mõrdpüünisesse kuld-lehelind ja 1974 vööt-lehelind. Esmaleide on Kablist tulnud teisigi, kõige enam on seal aga rõngastatud pöialpoisse (kaugelt üle saja tuhande).

Häädemeeste–Võiste rannikul peatuvad väikeluiged ja laululuiged. Seal elutsevad ka lõunapoolsed haruldused: koldvint, must-lepalind, kuldhänilane. Viimase esmapesitsuse avastas Mati Kose, üks Häädemeeste kooli õpilaste hulgast sirgunud tippornitolooge.

Seal, kus nüüd võimutseb roostik, asusid kunagi rannakarjamaad ja laevaehitajate tööplatsid. XIX sajandi lõpukümnendeil võttis purjekaehitus Orajõe, Kabli ja Häädemeeste rannaluidetel ennenägematu hoo, kus “saed, kirved ja peitlid laulsid varavalgest hilisõhtuni”, kirjutab kapten Robert Kurgo raamatus “Rannalautritest ilmameredele”. Kablis rannas kuival maal seisab ka Eesti ühe esimese kaugsõidupurjeka Markus vettelaskmist (1861) meenutav jaala.

Taastatud rannakarjamaadele saab pilgu heita Pulgoja linnutornist, maastikku aitavad avatuna hoida lihaveised, lambad, ka hobused.

Luitemaa looduskaitseala säilitab Litoriinamere (5000 aasta vanuseid) ja Antsülusjärve aegadest (9000 aasta tagant) pärit rannavalle, isegi üle 30 meetri kõrguseid luiteid, nende vahel asuvat Tolkuse raba. Viimase jagab kaheks parun Thimmi poolt kaevata lastud Timmkanal.

Tolkuse laane ning Laiksaare metsade servas kulgeb Rail Balticu trassijoon. Linnumees Mati Kose hoiatab, et eriti häirimistundlike liikide, metsise ja teiste kanaliste jaoks, võivad hukatuslikud olla nii võrkaed kui ka elektriliinid, samuti kiirrongid ise.

Via Baltica, mis sealkandis metsamassiivi lõikab, on Mati Kose hinnangul juba kujunenud kurikuulsaks seal hukkuvate lindude ja metsloomade tõttu.