Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Emajõe Suursoo: kuremarjad ja paopaigad

Emajõe Suursoo nähtuna kümne meetri kõrguselt kuuse otsast. Vasakul Kääbassaar ja paremal Unnuksaar (nimi võib pärineda muistsest isikunimest). Foto Ingmar Muusikus.

Emajõe Suursoo nähtuna kümne meetri kõrguselt kuuse otsast. Vasakul Kääbassaar ja paremal Unnuksaar (nimi võib pärineda muistsest isikunimest). Foto Ingmar Muusikus.

Peipsi järv on Eestile õnnistuseks, aga ka see järve poolt ajapikku maismaale loovutatud vesine sooala, kakssada ruutkilomeetrit suur, on Eestile õnnistuseks.

Peipsi pakub meile ahvenaid ja vahel ka rääbiseid. Pakub värskendavaid tuuli, sinist vetevälja, ühendusteed idanaabriga.

Emajõe Suursoo puistab meie korvidesse kuhjaga jõhvikaid. Sealsed kasvutingimused sobivad kuremarjadele ideaalilähedaselt – tänu Emajõe deltasse kanduvatele toitainetele.

Suursoo kingib ka kummikute all lirtsuvaid teekondi kaugetele soosaartele, kus kunagi (ja seda võib olla suurlinna kõrghoonete vahel raske ette kujutada) elasid talupered.

Hea pildi saab Emajõe Suursoost suvel paadiga kulgedes või talvel laiadel suuskadel rühkides. Kõige parema ülevaate saab siiski unenäos madalalt üle soo lennates. Esmalt põhjast lõunasse. Koosa tagant Kargaja jõelt kiirum-käärum üle Varnja soo ja Koosa järve, üle Kalli ja Leego sõsarjärvede prauhti Peravalla jõkke.

Ja siis idast läände, Uhtinina ehk Uhtinõna liivaselt rannakingult üle Meerapalu soo ja soosaarte pika luuts-luutsadi rea, üle Jõmmsoo kidurate kaseväljade ja kuusekarvaste küngaste, soovett kandva Ahja jõe Kikkasaare parvele prauhti. Kõrvus Ahunapalu kandlemängija Aksel Tähnase päkaraua abil tõmmatud keelteplõnn.

Inimesed on Suursoo saartele elama asunud eri aegadel ja põhjustel. Ahunapalu lähedalt Tasa talu juurest on teada muinasaegseid matuseid. Noorema rauaaja potikildegi avastatud sealtkandist ja Virvisaarest, Kääbassaarelt leitud kääpaid.

Ahunapalu kalmuaed on nõnda vana, et selle algust pole teadagi. Põlvest põlve on kandunud imelugu, et surnuaed ujus kõige puudega ühe suurvee aegu oma praegusele asukohale.

Kui veel kaugemale, kiviaega minna, siis kaks tolleaegset asulakohta on hästi teada: Emajõe ääres Kullamägi ja tema haru Akali ääres Pedäjämägi.

Kastre mõisaga, kuhu alla hulk Suursoo maad kuulus, oli selline lugu, et mõisnik Nikolai von Essen, keda ikka hea sõnaga meenutatakse, ei müünudki kohti päriseks, kuna tegu oli majoraatmõisaga, vaid andis rendile.

“Mõisaaol tetti suusaari pääl sõõrdu, keskelt sai lakõ, viirde jäivä suure puu ja noo ommagi alale jäänü,” kõneles Emajõe Suursoo paigalugusid tallel hoidnud Urmas Kalla. “Sõõrd” tähendab lõunaeesti keeles “ale”.

Tsaariajal mindi elama Jõmmsoosse. Pähnässaare koht on kirjas 1865. aasta vakuraamatus. Kajaksaarele ehitas 1880 maja Traksi Juhan ja saart hakati ka Traksisaareks nimetama.

Soosaartele läks rahvast ka Eesti Vabariigi algusaegadel. Ahja mõisa alla kuulunud Pedaspää küla hakkas Peipsi alla jääma, vesi lõhkus 1926. aastal kaheksa talu – nii on kirjas Lemming ja Ilse Rootsmäe uurimuses “Võnnu kihelkonna kohanimed ja minevik” (raamatuna ilmunud 2016).

Nurmed olid Virvissaares olemas juba enne, 1932 läks rahvas järele, ehitas neli talu ja nendes käib elu siiamaani. Kõige viimati, poolele teele Pedaspää ja Virvisaare vahele Ummassaarde ehitas nõukogude ajal maja Meinhard Ilus.

Ta oli maailmas ringi rännanud meremees, kellest jäi maha romaani käsikiri ja kes ka luuletas (Sõna 3, 1981): “Muutun mõtteks seistes südameis kuumana hellana. Voogan kajana huulilt, lauluna põliseil künkail.”